Elatise maksjad soovivad seaduse muutmist: lapse ülalpidamine on vaid ühe, lahus elava vanema õlul! (717)

Eri andmetel on Eestis ligikaudu 42 000 lapsevanemat, kes on õigustatud saama teiselt vanemalt elatusraha. Võlgnike arv küündib 12 000ni. Ligikaudu kolmandik võlglasi ei maksa elatist olude sunnil: peamisteks põhjusteks on töötus või piisava sissetuleku puudumine.

Praegune seadus sätestab elatusraha suuruseks kuus vähemalt alampalgaga võrdse summa. Lapsest lahus elav vanem peab seega maksma last kasvatavale vanemale vähemalt poole alampalgast: 250 eurot kuus.

Üle mõistuse suured ülalpidamiskulud

Õhtuleht on paari kuu jooksul sotsiaalmeedias kogunud lapsevanemate seisukohti elatusraha kohta. „See summa, pool alampalka, ei tulene mitte ühestki laste vajadusi arvestavast uuringust, vaid on õhust võetud. Tegelikult kulub lapse peale umbes paarsada eurot kuus. Millal meie seadusetegijad pilvedelt alla maale hõljuvad?” põrutab pahane isa, kel tuleb oma 700eurosest palgast maksta kahele lahus elavale lapsele kokku 500 eurot.

Lihtne arvutus näitab, et sellele isale jääb alles paarsada eurot. Samal ajal saab lapsi kasvatav vanem, kes teenib 560eurost palka, laste elatamiseks isalt 500 eurot pluss riigilt lapsetoetusi kaks korda 55 eurot. Kokku 1170 eurot. 

„Öelge mulle, kus on siin loogika? Teise vanema sissetulek kasvab 1170 euroni, samal ajal pean mina elama paarisaja euroga?“ on isa pahane. „Ma ei ütle, et lapsi ei peaks toetama, peab muidugi! Aga arvestades, et ka teine osapool peab panustama võrdväärse summa, teeb see laste peale 1000 eurot kuus. Sellised kulud on üle mõistuse! Iga terve mõistusega inimene saab aru, et praegu on lapse ülalpidamine vaid ühe, lahus elava vanema õlul!“

Vanemate ebavõrdne olukord

Paljusid lapsevanemaid ärritab, et samal ajal kui riik karistab elatise mittemaksjaid sanktsioonidega, ei kontrolli last kasvatavat vanemat keegi. „Kes garanteerib, et teine vanem panustab samapalju kui lahus elav vanem? Seaduse järgi ju peaks,” on lapsevanemad nõutud.

Maksma kohustatud vanemate sõnul räägivad seadusedki üksteisele vastu. „Perekonnaseadus ütleb, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks, lähtudes ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist. Samal ajal ütleb teine seadus, et elatise miinimum ei või olla väiksem vabariigi valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast,” toovad vanemad näite.

„Pooldan, et lapsi peab toetama, kuid vanemad on praegu ebavõrdses olukorras. Kahjuks tundub, et see teema ei huvita mitte kedagi,” tõdeb naine, kes on pöördunud palvega seadused üle vaadata ja neid muuta suisa peaministri poole. „Vastust ei tulnud kunagi.”

Elatise maksjad kinnitavad, et nad ei soovi muud kui võrdsust: „Ka lahus elavale vanemale tuleb määrata õigusi, mitte ainult kohustusi. Miks ei ole tal õigus teada, kas tema makstavat elatist kasutatakse lapse huvides või hoopis autoliisingu maksmiseks?”

„Mulle kui maksjale öeldakse, et kui raha pole, otsigu ma parema palgaga töö. Miks seda tingimust teisele vanemale ei seata? Minu eluasemelaenu kohta öeldakse, et see on eralõbu, aga kui teisel vanemal on sama laen, on see lapse huvides. Kuidas saab nii olla?” ei mõista mitmel rindel tööd rabav isa.

Mitu elatise maksjat on pakkunud teisele vanemale, et andku siis laps neile kasvatada, kui ise hakkama ei saa ja kurdavad, et nii raske on toime tulla: „Ei sobi see variant ega ükski muu lahendus. Lapse kasvatamine ei ole kohustus, see on privileeg.”

Elatise maksjate hinnangul ei soovi elatise saajad tihtilugu kompromisse: ainus, mis sobib, on raha. „Vahetagu hetkeks rollid ja mõelgu, kas neil endal oleks võimalik iga kuu palgast selline summa välja käia,” pakuvad nad.

Soovitakse seaduse ümbertegemist

Samas kinnitavad kõik lapsevanemad kui ühest suust, et nende eesmärk ei ole elatist kaotada, vaid muuta maksmise korda. Ikka selliseks, et võlglaste nimekirja ei satuks need, kes tõesti maksta sooviksid, kuid pole suutelised seda tegema nõnda palju, kui praegune seadus nõuab. „Kes maksta ei taha, need ei maksa nagunii. Olgu summaks euro või kakssada eurot kuus. Aga milleks karistada neid, kes soovivad lapse ellu panustada, kuid pole suutelised selliste nõudmiste juures ise pinnal püsima,” ütleb üks elatist maksev isa.

Et süsteem toimima saada, pakutakse välja erinevaid lahendusi. „Teen ettepaneku minna üle kulupõhisele arvestusele. See oleks mõlemale poolele aus,” leiab teine elatise maksja.

Kolmas elatise maksja pakub: „Võiks olla nii nagu varem: ühe lapse puhul 25, kahe lapse puhul 33 ja kolme või enama puhul 50 protsenti palgast.”

Välja pakutakse ka variant, et lapsest eraldi elav vanem saaks teha valiku – kas maksta elatist või kasvatada ise last ja saada sama summa ulatuses toetust.

Põhjendatud elatusrahaks peetakse seda, kui last kasvatav vanem esitaks teisele vanemale ülevaate lapse põhivajaduste täitmiseks kulunud summast ning lahus elav vanem tasuks sellest poole.

„Elatis võiks sõltuda sissetulekust. Kui saan miinimumi, maksan vähem, ja kui palk on suurem, on võimalik ka rohkem maksta,” pakutakse välja veel üks võimalus.

Lapsevanemate levinuim seisukoht on siiski, et miinimumelatis tuleb alampalgast lahti siduda. Arvatakse, et selle võiks siduda hoopis suhtelise vaesuspiiriga. Ollakse ühel meelel, et miinimumelatis võiks säilida, kuid mitte sellises ulatuses.

Kokkuvõttes soovitakse lapsevanematele rohkem võrdsust. „Esiteks tuleks anda lahus elavale vanemale rohkem õigusi määrata ja kontrollida elatise kasutamist lapse huvides. Teiseks tuleks vaadata elatise määramist olukorrast sõltuvalt,” võetakse soovid kokku.

Ka riigikohtu kohtunikud on teada andnud, et elatussüsteem on Eestis ebaõiglane ja elatis liiga kõrge. Möödunud aasta 30. juunil esitasid nad justiitsministeeriumile arvamuse täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse kohta. Kohtunikud tegid ministeeriumile ühispöördumine elatise piirmääraga tegelemiseks, kuid riigikohtu kommunikatsiooniosakonna juhataja Merje Talviku sõnul pole sellele ametlikku vastust tulnud.

Ministeerium: elatise miinimum peaks olema oluliselt madalam

Kristiina Tilk

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammus ütleb, et ministeerium nõustub kriitikaga selles, mis puudutab poole miinimumpalga aluseks võtmist elatise alampiiri kehtestamisel, ning et vabariigi valitsusele on esitatud memo ettepanekuga töötada välja uus alaealisele lapsele makstava elatise summa kindlaks määramise mudel. „Kui see seos kunagi tekitati, oli tolleaegne miinimumpalga suurus üldjoontes lapse igakuiste minimaalsete vajadustega kooskõlas, kuid viimastel aastatel toimunud kiire miinimumpalga kasvu tõttu on see summa madala sissetulekuga vanemate jaoks tõepoolest ebamõistlikult koormavaks muutunud,“ tõdeb Rammus. 

Uus mudel arvestaks kohustatud vanema sissetulekut, ülalpidamist saavate laste arvu ja vanust ning lapsetoetuse suurust. Selle tulemusel väheneks kehtiva süsteemiga võrreldes elatise summa, mida peaks maksma miinimumpalka saav vanem. Ettepanek peaks jõudma vabariigi valitsuse istungile lähinädalatel. 

Praegu on käimas elatisasjade kohtupraktika analüüs. „Elatise summa kindlaks määramisel tuleb lähtuda nii lapse vajadustest kui ka kohustatud vanema võimalustest elatist maksta. Seejuures peaks alles jääma elatise miinimumpiir, millest väiksemat summat saaks kohus välja mõista vaid erandlikel juhtudel, kuid miinimumpiir peaks olema kindlasti oluliselt madalam kui praegu,“ selgitab Rammus. 

Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole aga mõistlik ega võimalik eraldi kontrollida, kuidas last peamiselt kasvatav vanem elatusraha kasutab. Kui peaks ilmnema, et ta pahatahtlikult ei kasuta elatist lapse huvides ja laps kannatab seetõttu puudust, on see üheks aluseks selle vanema varahooldusõiguse piiramiseks või teisele vanemale hooldusõiguse üleandmiseks.

Ka praegu saab kohus arvesse võtta kulusid, mis lahus elaval vanemal tekivad seoses sellega, et laps aeg-ajalt tema juures viibib. „Tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal maksta ka elatist. Seega võib väljamõistetava elatise suurust mõjutada ka lapse igapäevane elukorraldus ning mõlema vanema rahaline panus lapse eest hoolitsemisel,“ selgitab Rammus.