LUGEMISSOOVITUS | Penelope Lively „Foto“ aitab mõista, et inimestes on peidus rohkem, kui pealtnäha paistab

Romaan „Foto“ (Postimees Kirjastus, 2019) võib küll esmapilgul tunduda raske lugeda, sest läbisegi on kirja pandud nii minevikumõtted, meenutused kui ka olevik. Esimestel lehekülgedel nõuab veidi aega, et täpselt aru saada, mis on tegelaste praegune hetk ja mis möödanik, kuid leht lehe haaval muutub ka see lugejale selgemaks ja lõpuks ei pea sellele enam üldse tähelepanu pöörama.

Kuigi lugu ise on valus, siis kirjaniku sõnaseadmisoskus ja keel on hämmastavalt kaunid. Kui keegi oskab sõnu seada, siis Lively.

Kogu lugu keerleb varalahkunud Kathi ümber, kelle mees, maastikuajaloolane Glyn, leiab kogemata ühe foto, millel tema armastatud naine hoiab käest kinni teisel mehel. Ajaloolasena otsustab mees minevikus surkima hakata ja välja selgitada, mis toimus.

Kui üks inimene saab nii haiget, nagu sai Glyn, võiks arvata, et asjad kisuvad inetuks. Kuid ei! Autor on suutnud erinevate tegelaste lood kirja panna nõnda kaunil viisil, et mida lehekülg edasi, seda kaunimaks ta kirjakeel muutub.

Nõnda haaravate lugude puhul juhtub teinekord, et autor otsustab lõpus lugejateni tuua ootamatu pöörde, mis jätab lugemiselamusele lõpunoodi andmata. Ent Lively on osav jutustaja, kes kaunilt kirja pandud loo ka kaunilt lõpetab.

PS! Raamat pakub kindlasti midagi ka aiandushuvilistele – peategelase õde on nimelt aiandusarhitekt, kelle kaudu antakse edasi kaunite aedade kujundusi ja räägitakse põnevatest taimedest.