HELENI BEEBIBLOGI | Lasen Carmenil avalikes kohtades vabalt ringi liikuda, aga inimesed arvavad, et olen ta silmist kaotanud

Naljakas mõelda, et olen tänaval käies teistele inimestele alati nähtamatuks jäänud. Kohe, kui Carmen sündis, polnud ma üllataval kombel enam nähtamatu. Avati uksi, autod peatusid juba kaugel, et mind üle tee lasta ning inimesed tulid rääkima.

Kui olen mõnel üksikul korral Carmenita ringi käinud, olen jälle tajunud, kuidas mulle otsejoones sisse kõnnitakse, uksed nina ees kinni lüüakse ning niisamagi välja ei tehta. Tundub, nagu mul oleks Harry Potteri nähtamatuks tegev keep seljas. Mind see õnneks ei morjenda, sest oma introvertse loomuse tõttu ei otsigi ma pidevalt inimkontakti. Aga kardan, et mingil hetkel hakkab see nähtamatuks tegev keep kedagi häirima.

Carmenil seevastu on just vastupidi tähelepanu tõmbav loomus. Ta leiab sõpru täiesti igal pool – ta on sõbralik, siiras ja väga suhtlemisaldis. Näiteks jäävad lapsed teda vaatama ja hakkavad ise suhtlema. Esialgu mõtlesin, et see on mingi lastevärk, et üksteisega edukalt tutvust luuakse, aga samamoodi tulevad ka täiskasvanud ise Carmeniga rääkima.