VEIDRAIMAD KATSED: teaduse nimel on okset joodud ja end üles poodud (5)

Terve aasta voodis

Pime ja rõske aeg paneb paljusid unistama talveunne jäämisest, kuid isegi kõige paadunumad vedelvorstid poleks ilmselt valmis aasta otsa voodis lamama. Ent Nõukogude kosnonaudil ja arstil Boriss Morukovil (1950–2015) õnnestus 1986. aastal suruda aastaks ajaks sängi lausa 11 meest.

Katsealused lamasid 370 pikka päeva kalde all olevas voodis ega tohtinud kordagi tõusta. Kõiki igapäevaseid toiminguid söömisest ja telekavaatamisest pesemiseni tuli teha pikali. Katsejänesed polnud eneseohverdajad – eksperdimendi lõpuleviimise puhul lubati igaühele anda sõiduauto.

Miks Morukov vaeseid mehi niimoodi piinas? Ta tahtis uurida kaaluta oleku mõju inimkehale. Seliliolek sarnanes kosmoses tuntava kaalutustundega kõige enam.

Surnuist ülesäratamine 

Robert Cornishit (1903–1963) ümbritses California ülikoolis Berkeleys imelapseoreool – ta sai doktorikraadi 22aastaselt! Cornishi esimesed teaduskatsed olid süütud – näiteks püüdis ta välja töötada spetsiaalseid prille, mis võimaldanuks vee all ajalehte lugeda. Kuid 1932. aastal võttis Robert nõuks leida võimalus surnute elluäratamiseks.

Esmalt üritas ta äsja nende vereringet kiigesarnase seadme abil uuesti tööle panna. Ta tegi katseid küll infarktiohvrite, küll uppumis- ja elektrisurma surnutega, ent tulemusi ei saavutanud. Cornish otsustas eksperimente jätkata koertega. Esimesed katsed foksterjer Lazaruse ja tema liigikaaslastega läksid luhta. Siis aga, oh imet: teadlasel õnnestus kaks kliinilisse surma viidud koera, Lazarus IV ja Lazarus V,  tõepoolest mõneks viivuks liigutama panna. Vereringet ergutas Robert laipade üles-alla kiigutamisega ning süstis neile samal ajal epinefriini ja hüübimisvastaste ainete segu. Surnuks nad siiski jäidki.

Edust tiivustatud Cornish soovis kliinilisi katseid jätkata inimestega. Katsejänes oli end ise üles andnud: see oli San Quentini surmamõistetu Thomas McMonigle. Hukkamist ootav mõrtsukas pakkus, et Cornish võiks üritada teda surnuist üles äratada. California võimud keeldusid tandemi palvest – kuna McMonigle'i üle poleks tohtinud teist korda sama kuritöö eest õigust mõista, pidanuks nad reanimeeritud mõrtsuka vabaks laskma. 20. veebruaril 1948 hukati McMonigle San Quentini gaasikambris.

Ristilöömine

Paljud inimesed on kindlasti pead murdnud: kuidas Jeesus ristilöömisel täpselt suri? Seesama mõte painas Ameerika patoloogi Frederick Zugibet (1928–2013). Tema huvi oli nii suur, et ta valmistas oma kodus risti ning kutsus vabatahtlikke sellel rippuma. Huvillisi oli palju, Zugibe andis sadadele inimestele võimaluse tunda end veidi aega Jeesusena. Katsealuste käsi ei naelutanud ta siiski risti külge, vaid sidus need rihmadega kinni. Seotud olid ka jalad – nii ei pidanud ristil rippujad kõlkuma.

Pärast Teist maailmasõda oli Kölni radioloog Herman Mödder oma tudengite peal samasuguseid katseid teinud, kuid nood rippusid ristil jalatoeta. Kuue minuti möödudes langes katsealuste vererõhk, tekkisid hingamisraskused ja nahk muutus haiglaselt niiskeks. Zugibe katsealustel ei tekkinud hingamisega suuri probleeme. Nad võisid ristil rippuda nii kaua, kui soovisid, ning mõni pidas vastu peaaegu tunni. Kõige rohkem kurdeti käsivarte valutamist. 

Elevant LSD mõju all

Oklahoma loomaaia direktor Warren Thomas (1931–2001) pääses maailma jaburaimate teaduseksperimenteerijate hulka 1962. aastal, kui otsustas lasta kahel teadlasel 14aastasele isaselevandile Tuskole LSDd süstida. Doos oli 3000 korda suurem, kui inimestel tavaks – 297 milligrammi. Taheti uurida, kas kemikaal, mille mõjusid toona eriti ei tuntud, vallandab Tuskos isaselevantidele tüüpilise ajutise hullusehoo, mis muudab nad ülimalt agressiivseks. Loom pistis oma puuris pasundama, varises kokku ning suri umbes poolteist tundi hiljem. Võimalik, et teda ei tapnud mitte LSD, vaid ained, mida ehmunud teadlased talle vastumürgiks süstisid.

Noaga nüsimine ja ülespoomine

1929. aastal tahtis noor saksa kirurg Werner Forssmann (1904–1979) tõestada südame kateteriseerimise võimalikkust. Seda tegi ta väga uljalt: süstis endale paikset tuimastit, lõikas siis oma käsivarresse augu ning lükkas sellest läbi kateetri, otse südamesse. Hiljem anti sakslasele Nobeli preemia.

Kuid 1905. aastal oli Nicolae Minovici (1868–1941) nimeline Rumeenia kriminoloog tahtnud omal nahal uurida inimkeha füsioloogilist reaktsiooni ülespoomisele. Esmalt harjutas ta ripnemist sellises silmuses, mis ei tõmbunud kokku. Jalad olid põrandast kahe meetri kõrgusel. Olles silmuses rippumisega sedavõrd harjunud, et ta suutis seal püsida juba kuni 25 sekundit, võttis Minovici kasutusele ehtsa timukasõlme.

Kokku poosid assistendid ta üles 12 korral. Ta suutis rippuda kolm–neli sekundit, enne kui andis märku katse katkestada. Teadlane kirjeldas nägemishäireid, kõrvade kuminat ning tundis huvi, kui kiiresti need sümptomid ilmnevad. Assistendid uurisid tema nahavärvi muutusi poomisel. Valu koges Minovici enda sõnul vaid siis, kui jalad enam maapinda ei puutunud. Kuid siis olnud see põrgulik. Kael olevat valutanud ja neelata olevat olnud raske veel nädalaid hiljemgi.

Minovici tegi kägistamiskatseid ka vabatahtlikega, vajutades kuni viie sekundi vältel nende karotiidarteritele ja kägiveenidele, kuni katsealused läksid näost punaseks. Nemadki kirjeldasid hiljem nägemishäireid, kuumustunnet peas, ent ka kirvendust ja tuimust eri kehaosades. 

Oksejoodikust arst

Noor Ameerika intern Stubbins Ffirth (1784–1820) tahtis 19. sajandi algul tõestada, et kollapalavik pole nakkushaigus. Katsejäneseks võttis ta iseenda. Esmalt hõõrus ta nakatanud patsiendilt pärit värsket okset oma käsivarde lõigatud haavale. Kui Ffirth selle peale ei haigestunud, tilgutas ta okset endale silma, hingas sisse okseaure ning lõpuks kummutas seda ollust endal lausa kurgust alla. Uljaspeast arst jäi terveks kui purikas, kuid mitte sellepärast, et kollapalavik nakkav poleks. Hilisemad uurimused näitasid, et haigus kandub üle otse vereringesse sattudes, tavaliselt nakatunud moskiito kaudu. 

Kahe peaga koer

1954. aastal esitles Nõukogude kirurg Vladimir Demihhov (1916–1998) kahe peaga koera. Imeloom oli saadud kutsika pea, õlgade ja esijalgade siirdamisel täiskasvanud saksa lambakoera kaela külge. Kui üks pea tahtis süüa, tahtis seda ka teine. Kui ühele tuli haigutus peale, tuli ka teisele. Palava ilmaga ähkisid mõlemad. Aeg-ajalt üritas vanem koer võõrpead kaela küljest lahti raputada. Seepeale hammustas kutsikas vanemat seltsimeest kõrvast. Ebard elas vähem kui kuu aega, kuid järgmise 15 aasta jooksul lõi Demihhov veel 19 sarnast elukat. Tema uuringud sillutasid teed inimsüdame siirdamisele.

Erutatud kalkunid

Pennsylvania osariigi ülikooli teadlased Martin Schein ja Edgar Hale paistsid oma kalkunikatsetega tõestavat, et mõned isased olendid tahavad karata tõepoolest kõike, millel vähegi pulss on. Schein ja Hale demonstreerisid 1960. aastatel isastele kalkunitele emaskalkuni sarnast nukku. Eesmärk oli uurida, millal kaotab isaslind huvi emase vastu. Teadlased eemaldasid „emaslinnult“ järjest uusi juppe. Ilmnes, et isaslinnud olid erutatud seisundis veel ka siis, kui emasest oli alles jäänud üksnes toika otsas olev pea.