DOONORNEERUGA ELAV TRIIN: olen südamepõhjani tänulik oma lähedase elundid siirdamiseks annetanud perele
Triin Abelil on aastas kaks sünnipäeva. Päris sündimise pidu peab ta kevadel, teist aga sügisel. Just sügisesel sünnipäeval mõtleb ta palju perele, kes pidi samal päeval aastaid tagasi tegema ilmselt elu kõige raskema otsuse …
Tallinnas elaval Triinul (47) avastati diabeet üheksa-aastaselt. «Põdesin tol talvel grippi ja väidetavalt selle tüsistusena saingi kõhunäärme kahjustuse,» räägib naine. Haigus arenes 2003. aastaks nii kaugele, et tema neerud olid väga halvas seisukorras ja arstid hakkasid rääkima neerusiirdamise vajalikkusest. «Olin alatasa väsinud, jäin suvalistes kohtades magama. Viiendale korrusele minek oli tohutu ettevõtmine ja pidin iga poole korruse järel puhkama. Ma lihtsalt ei jaksanud midagi teha, kuid püüdsin ikkagi jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ja lükkasin järjekordset arstivisiiti üha edasi,» kirjeldab Triin olukorda neliteist aastat tagasi. Ta meenutab, et kui siis lõpuks järjekordne kriis tekkis – oksendamine, migreenihoog, kõik kohad valutasid –, nõustus ta laskma end haiglasse viia. Seal hakati kohe tegema ettevalmistusi dialüüsiks ehk neeruasendusraviks.
Olin valmis surema