Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
30. mai 2018, 13:35

Politseinik Lea Bärenson: poja pärast pean elusana töölt koju jõudma (1)

«Ta seisis relvakapi juures ja valis, millise relvaga mind maha lasta,» meenutab Põhja prefektuuri kesklinna piirkonnagrupi piirkonnavanem Lea Bärenson üht ohtlikumat väljakutset.

«Ta seisis relvakapi juures ja valis, millise relvaga mind maha lasta,» meenutab Põhja prefektuuri kesklinna piirkonnagrupi piirkonnavanem Lea Bärenson üht ohtlikumat väljakutset.

Politseitöö köögipool tundub kõrvaltvaatajale hiiglama põnev. Kuigi seda ametit seostatakse esmalt meestega, on tegelikult Eesti politseiametnikest iga kolmas õrnema soo esindaja. Tõsi, välipatrullides kohtab neid harvem. Lead (30) võib pidada suisa eraldi nähtuseks, sest juba 25aastaselt hakkas ta välijuhina koordineerima patrullide tööd Eesti ühes ööelu mõttes kõige aktiivsemas piirkonnas – Tallinna kesklinnas. Praegu juhib naine piirkonnavanemana kümneliikmelist meeskonda. Eks alul tuli end muidugi tõestada. Eriti vanematele kolleegidele, kel Leaga samaealised tütred. Praegu jagab ta aga enne öist politseioperatsiooni paarikümneliikmelisele grupile juhtnööre sellise kindlusega, et juba kõrvaltvaatajal hakkab kõhe. «Olen olnud tänaval patrullpolitseinik, kes peab kaklema, ronima ja jooksma. Naisena ongi vaja jõusaalis meestest rohkem rassida, kui tahan ellu jääda. Lisaks pean olema taktikaliselt osav,» räägib Lea. «Naine ei saa kunagi mehega võrdselt tugevaks, kuid siin tulevad appi enesekaitsetreeningud. Minu eelis on see, et olen väike. Ükski meesterahvas ei oska minult rünnakut oodata. Pigem räägin nad ära.»

Lea on politseinikutööd teinud ligi kümme aastat ja tema sõnul ei ole sel ametikohal suurt vahet, kas tegu on naise või mehega. Pigem peab endas peituma midagi, mis paneb sellist elukutset valima. Leal tekkis idee politseinikuks õppida pärast keskkooli lõppu. «Käisin alul isegi pool aastat tööl, sest lihtsalt ei teadnud, mida täpselt tahan. Ent tuttava politseinikuga rääkides käis klõps ära.» Siiski võib algeid politseitöö kutsumusele leida ka naise lapsepõlvest, kui vanemad tütre algklassiasju sortides ühe kooliajalehe avastasid. «Minu koostatud ajaleht koosnes horoskoobist, krimiuudistest, paarist anekdoodist ja laibalõhnalisest ristsõnast,» naerab juba lapsest saati õigluse eest seisnud Lea. Samas ei ole naise suguvõsas keegi varem politseinikuna leiba teeninud. Praegu ei kujuta sisekaitseakadeemia lõpetanud ja Tartu ülikoolist õigusteaduste magistrina väljunud Lea end muul ametikohal enam ettegi. Muidugi on tema elus ka mustemaid päevi, kui kõigest villand saab, aga iga kord sellele tõsiselt mõeldes kaob kiiresti tahtmine sinine vorm varna riputada.

Edasi lugemiseks: