Elina Nechayeva avaldab oma imelise hääle saladuse: „Uni on väga oluline, sest unes puhkavad ka häälepaelad.“
Elina (26) on intervjuuga otsekohe päri, kui kuuleb, et me räägiksime laulmisest ja sellest, mis jääb tema elukutse köögipoolele. Saame fotograaf Daisyga lahkelt loa minna vaatama-kuulama Elina ja tema õpetaja Eda Zahharova tundi. Võime pildistada, filmida, ainult vahepeal hõikab õpetaja oma hoolealuse suunas: «Ära naerata nii palju!» Neiu kihistab seepeale naerda ja veab suu veel rohkem laiali. Fotograaf Daisy on rahul: ometi üks inimene, kellele ei pea kogu aeg naeratust meelde tuletama!
Õpetaja Eda poolnaljatamisi tehtud märkusest tuleb ka aru saada. «Elina on palju rohkem kui ilus tüdruk, kes ilusasti laulab! Tema suhtumine oma elukutsesse, see, kuidas ta harjutab … Elina on tõeline ...»
«Tööloom?» lõpetan kõhklevalt lause ja mõtlen, kas nüüd sai noort ja tõepoolest kaunist ooperitähte liiga robustselt iseloomustatud.
Õpetaja noogutab nõustuvalt pead: «Jah, ta on tööloom!»
Laulis metsas kännu otsas
Elina ei hakka rääkima tüüpilist juttu, kuidas ta laulis enne, kui rääkima õppis. «Nii kauget aega ma ei mäleta,» naerab ta. «Aga tean, et nelja-aastaselt laulsin ma juba kooris ja see meeldis mulle tohutult.»
Muidu väga häbelik laps sai oma tagasihoidlikkusest kohe üle, kui tegu oli laval laulmisega. «Eks ma muidugi esinesin kõigil lasteaiapidudel ja kodus külalistele, kui oli mõni pidu, nagu näiteks vanaema sünnipäev. Siis seisin taburetil ja laulsin,» meenutab Elina oma esimesi ülesastumisi. Vanaemaga seoses meenub talle üks tore traditsioon: ühised marjulkäimised. Iga kord, kui nad leidsid mõne suure kännu, tõstis vanaema lapselapse selle otsa ja tüdruk laulis üle kogu metsa. Kännukontsertide põhiline hitt oli «Ave Maria», mille kõrged noodid kõlasid laias laanes eriti hästi. «Olen kõrgeid noote alati armastanud,» naerab noor naine, «ainult ema vahel ütles, kui autoga sõitsime ja mina raadiole kaasa üürgasin, et laula ometi madalamalt, kõrvadele hakkab!»
Kõigest hoolimata polnud Elinal laulja elukutse sugugi maast madalast valitud. Pikka aega unistas praegune koloratuursopran kosmonauditööst. «Mina ei vaadanud lapsena multikaid, vaid Discovery Channelit ja ükskord näidati seal filmi astronautidest. Siis mõtlesin, et pean ühel päeval ise ka tähtede vahele sõitma! Kuna lapsena fännasin ka igasuguseid karusselle, kus sai pea alaspidi suurel kiirusel kihutada, olin loomulikult elevil, kui sain teada, et kosmonaute treenitakse erilistes pöörlevates kapslites. Tasuta karussellisõit!»
Poetan Elina jutu vahele, et sellise sihikindlusega inimene oleks suutnud kindlasti ka kõige lennukamad plaanid ellu viia. Ilmselt hakkas seda kartma ka tüdruku ema, kes lõpuks tuli välja argumendiga, et astronaudid peavad olema lühikesed, Elinast oli aga juba lapseeas näha – siit kasvab pikk piiga. Mõnda aega unistas tütarlaps ka arheoloogiks saamisest, aga pärast üht teismelisena nähtud ooperit oli tal otsus käes –
temast saab laulja ja tingimata just ooperilaulja!
Öökuninganna ja Angela Merkel
Mida aga tähendab laulja puhul ränk töö? Mida tuleb teha, enne kui saab mõne aaria või laulutsükliga publiku ette astuda? «Kõigepealt peab lugema ja helilooja kohta uurima. Kes ta on, miks ta selle teose üldse kirjutas? Sama lugu on sõnade autoriga: kes ta on ja kuidas sündis libreto,» kirjeldab Elina oma tööprotsessi esimest etappi. Järgmiseks veendub ta, et saab kogu tekstist sõna-sõnalt aru. Lihtsam on vene-, eesti-, inglis- ja prantsuskeelsete lauludega, kuid näiteks itaalia ja saksa keeles tuleb tal ette tundmatuid sõnu ja väljendeid.
«Siis istun ja tõlgin,» kinnitab lauljatar ja lisab, et alles seejärel hakkab ta tööle muusikalise küljega. Käib läbi noodid ja rütmid, hakkab harjutama, alguses üksi, siis juba klaverisaatjaga. Järgnevad tunnid õpetaja Eda Zahharovaga. Kui võimalik, kohtub Elina veel mõne välisriigi õpetaja-hääleseadjaga, kes annab omapoolseid nõuandeid. Alles siis on töö sealmaal, et võib anda kontserdi.
Koloratuursopran kinnitab, et tema elu sarnaneb sportlase omaga – kogu aeg tuleb hoida parimat vormi. «Harjutan iga päev minimaalselt tunni, vahel teen erandi, kui hääl on väga kurnatud. Reegel on: laulda tuleb iga päev. Üks asi on tunnid lauluõpetajaga, aga harjutan keerulisemaid passaaže, koloratuure ka kodus omaette. Need ei tule iseenesest!» kinnitab noor ooperilaulja ja räägib, kuidas ta õppis Mozarti ooperist «Võluflööt» Öökuninganna esimest aariat. «Seal on mõned rasked kohad ja need hakkasid mul õnnestuma alles siis, kui kolm nädalat iga jumala päev neid raskeid kohti mitukümmend korda läbi laulsin. Tehnikaga tuleb kogu aeg töötada!»
Isegi sel juhul, kui Elina esitab kontserdil ooperist ainult üht aariat, tutvub ta kogu teosega ja töötab oma rolliga. Tegelaskuju loomisel mõtleb lauljanna märksõnade peale ja koostab nende põhjal pildigalerii. Elina võtab tahvelarvuti välja ja tutvustab mulle Öökuninganna rolli loomiseks kogutud fotovalikut, peamiselt on siin tugevad naised: fitness-sportlased, sõjaprintsessid ... Angela Merkel kudumisvarrastega?
«Aga niisugune see Öökuninganna ongi,» noogutab ooperilaulja. «Eriti esimeses aarias jääb mulje, et ta on armas, naiselik, haavatav, nagu kudumistööga naine, kes tegelikult on võimas nagu Angela Merkel!»
Ühtviisi paha teevad pakane ja saun
Enne esinemist Elinal kindlaid rituaale pole, ta tahab lihtsalt vaikust ja rahu. «Vahel teen endale mõne supersmuuti, et jõudu ja energiat saada!»
Kas söök ja jook mõjutab häälega töötavat artisti? «Alkoholi ei joo ma üldse, pole seda isegi proovinud,» sõnab ta. (Tõmban mõttes maha küsimuse, kas tema kuulub nende lauljate hulka, kes usuvad, et lonks konjakit teeb hääle lahti.) «Tervislik söök on mulle aga oluline iga päev, rämpstoitu ma ei tarbi. Ma ei joo ka kohvi. Kui vajan ergutust, võtan väikese tüki tumedat tooršokolaadi. Peale korralikult söömise peab laulja ka hästi välja puhkama,» kinnitab Elina. «Uni on väga oluline, sest unes puhkavad ka häälepaelad.» Saun ja kuum dušš aga pole esinemispäeval soovitatavad, sest temperatuuri kõikumine muudab häälepaelte verevarustust, mis omakorda tekitab häälde sahina.
Aastatega on ooperilauljal välja kujunenud omad reeglid. Esiteks: külma ilmaga ta õues ei räägi, heal juhul vastab «Mhmh!», aga suud lahti ei tee. Teiseks: enne kontserti rahvarohkesse ja lärmakasse kohta minna ei tohi, sest isegi siis, kui Elina ise vestlusest osa ei võta, võnguvad häälepaelad müraga kaasa ja saavad oma koormuse kätte.
Kui aga vähimgi kipitus hinnalise kõri kallale kipub, peletab ta haiguse minema küüslaugu ja ingveri-sidruni-meejoogiga.
Kiljuma peab mõistusega
Kogu vestlusest on tunda, et noor, alles karjääriredelil ülespoole sammuv lauljatar suhtub oma töövahendisse suure lugupidamisega. «Hääl on mu instrument, mul pole mitte kuskil uut võtta,» ütleb Elina. Sellepärast ei maksa solvuda, kui lauljanna peolauas seltskonnalauludes kaasa ei löö. «Ma ka ei tea neid lugusid väga hästi, jään ikka oma repertuaari juurde. Sünnipäevalaule lõõritan küll
kaasa,» annab naine mõista, et alati ta oma kaunist häält vaka all siiski ei hoia.
Elina Nechayeva on avatud meelega ooperilaulja, kes võtab vastu ka teistsuguseid väljakutseid. Eks üks selliseid ole ka konkurss «Eesti laul», mis on tema jaoks sama oluline töö kui mis tahes teine esinemine. «Ega see lihtne lugu ole,» ütleb lauljanna, kui palun «La forzat» võrrelda muu klassikalise muusikaga. «Arvestades mõningaid kõrgeid noote – need peavad olema mõistusega võetud, mitte niisama maha kiljutud. Kui ma niisama kiljuks, poleks mind kauaks. Võrreldes tõsisema klassikalise muusika repertuaariga on see siiski lihtsam – pole kiireid passaaže ega trillereid, neid on ooperis ja kammermuusikas tunduvalt rohkem.»
Enne esimest poolfinaali tegi Elina «La forzaga» kõvasti tööd, praegu on konkursilugu natukeseks kõrvale tõstetud, et laul püsiks värske. «Keerulisemaid kõrgeid kohti laulan ikka iga päev mitu korda läbi.»
ELINA ÕPETAJA EDA ZAHHAROVA: «LIIGUME SAMMHAAVAL JA VAATAME, KUHU JÕUAME.»
Elina Nechayeva õpetaja Eda Zahharova on kokku puutunud kümnete lauljaks pürgijatega. Kas ta teadis Elinaga kohtudes, et temast tuleb täht?
«Ei, absoluutselt mitte! Tuli üks tore tüdruk, kes ütles, et tahab lauljaks saada. Selliseid tuleb palju, aga mina tahan näha, kuidas ta pühendub, harjutab ja töötab. Ma panen inimese alati proovile ja nii ma ütlesin tallegi: «Valmista midagi ette ja tule tundi!» Elina hakkas käima. Oli alati ette valmistunud, harjutanud, alati heas tujus ja toonuses. Tegi kõik, mis ma ütlesin, ei hakanud ühegi ülesande puhul pirtsutama. Me hakkasime koos töötama.
Kaheksa aastat tagasi, kui Elinaga kohtusime, ei osanud ma temast veel midagi oodata. Oli lihtsalt tore, muidugi hea häälematerjali ja -ulatusega inimene, kes nüüdseks on juba osalenud ja ennast tõestanud mitmel rahvusvahelisel konkursil. Elina on noor, nii et liigume sammhaaval ja vaatame, kuhu jõuame.»