EPP PETRONE: Olen harjunud elama teadmisega, et varsti on kõik hukas

Olen oma kuueaastase tütrega filmifestivalil ja vaatame dokumentaaltragöödiat «Sinine» («The Blue») meie planeedi ookeanide seisust. Meil mõlemal on pisarad silmis.

Tonnide viisi plasti meredes ulpimas. Enamik meist teab seda, teoreetiliselt, aga näha nälga surnud linnupoegi, kelle punnis kõhud krudisevad plastist, mille hoolitsev linnuema on merest korjanud ja usaldavale pojale sisse söötnud ... see võtab hinge kinni.

«Miks inimesed seda prügikasti ei visanud?»

Sosinal seletan lapsele, et ka prügikastisisu tuleb ju kusagile edasi viia. Ja mis tahes kohas mis tahes kujul – plast jääb alati alles. Seda on raske uskuda, aga nii see on. Plast ei kao, see muutub küll ajapikku helvesteks, aga jätkab mürgitustööd lihtsalt mõnes muus toiduahela otsas.

Pärast kino läheme toidupoodi. Väike Maria on täis püha viha plasti peale. Jah, olen selle kõik samamoodi üle elanud. Olen lubanud, et ei osta enam ühtegi plastpakki, olen läbi teinud resigneerumislained ja siis kusagil keskteel pidama jäänud. Olen harjunud elama teadmisega, et varsti on kõik hukas. Planeet jääb alles, aga meie satume iseenda tekitatud ökokatastroofi ja hävitame selle käigus nii suure osa endast kui ka palju teisi liike.