Õllekonserv ehk -komplekt on linnasesiirup, kuhu on sisse keedetud humalad, mis annavad õllele mõruduse ja lõhna. Sinna kuulub ka spetsiaalne õllepärm, pole vaja toidupärmiga katsetada. Sisuliselt on tegu vana hea maltoosa täiustatud variandiga. Lisad vaid vett, mõnel juhul ka suhkrut, ja nädala pärast saab juba vaikselt mekkima hakata.
Valmistada võib eri tüüpi õllesid. Valikus on kerged laagriõlled, tugevamad ale’id, humalased IPAd, tummised stout’id ja kanged bock’id. Nimekirjast ei puudu ka suitsu-, kirsi- ja nisuõlled. Eesti mõistes koduõlut meenutab ehk kõige rohkem brown ale’i tüüpi õlu.
Muidugi on võimalik valmiskomplekti maitset timmida, lisades vähem vett, suhkru asemel linnasepulbrit või Demerara suhkrut. Põnevat mekki annavad kuivatatud puuviljad, siirupid, marjad ja maitsetaimed. Kasutada võib näiteks kuivatatud apelsinikoort või kadakamarju.
Õlleankrut pole vaja
Suur metallist õlleankur pole õlleteoks tingimata vajalik. Reeglina seisab õlu säärases nõus algusest lõpuni. Paraku jääb kogu pärm ankru põhja ja õlu maitseb seetõttu üsna pärmiselt. Nüüdisaegsem meetod on kasutada plastist või klaasist nõud, mille saab tihedalt kaanega sulgeda. Pane mulksutaja peale ja toanurka seisma, nagu veini kääritades. Kui õlu on lõpuni käinud, tuleb sel lasta veidi jahedas rahuneda, et pärm põhja settiks. Soojas toas võtab see veidi kauem aega. Klaari joogi saamiseks valatakse õlu sette pealt teise nõusse või otse pudelitesse. Pärm jääb tünni põhja ja lisamaitset enam ei anna.