KATRIN MAIMIK: „Keegi ei pea elama mingisuguse mustri järgi. Elad ikkagi nii, kuidas sulle tundub kõige õigem.“ (34)

Alles hiljuti esilinastus Maimikute mängufilm „Minu näoga onu“. Samal ajal sündis Katrinile ja Tartu kunstnik Enn Tegovale tütar. Katrini elu on olnud viimase aasta jooksul pilgeni muutusi täis. Uus suhe, uus kodu ja lapsepuhkus. Ning töö, mis teda ei paista kunagi vabaks andvat. Vaba Lava kommunikatsioonijuhi tööst on ta küll prii, kuid see ei tähenda, et ta käed rüppe oleks langenud. Filmirida ajavad Maimikud edasi. „Miks me koos lavastanud oleme, siis sellepärast, et Andresele väga meeldib, kui kõrval on keegi, kellega arutada asju,“ lausub Katrin. „Ta vajab peegeldamist. Ja mina pole olnud küllalt julge mõtlemaks, et teeks midagi üksi. Pinge on päris suur võttel ja kui mingil hetkel jookseb juhe kokku, siis on vähemalt võimalus, et teine inimene pole samaaegselt oma juhet kinni jooksutanud. Ning sel juhul jagab tema ülesandeid ja sina saad korraks ära minna. Oleme seda Andresega võtteplatsil jaganud, see on toiminud.“

Tõsi, neidki hetki on ette tulnud, mil Maimikud otse võtteplatsil tuliselt vaidlevad. Lõpuni välja. „Alati ei ole nii, et oleme ühel meelel,“ sõnab Katrin. „ Tegime lühifilmi „Hõbepulm“, mille ajal tuli ette momente, kus jäime eriarvamustele. Mina olen ehk selline, kes ei ütle otse välja, sest ei taha pingeid. Andres, kes on mõnus boheem, unustab maailma enda ümber üldse ära ja ütleb otse välja ka. Lõpuks läksime kuuri taha, rääkisime asjad selgeks ja tulime ühise visiooniga tagasi.“

Kuuri taha vestlusvoorule sellepärast, et tekkinud segadus korda panna?

Just. Mõnikord on alles võtteplatsil selgunud, et mõtleme asju erinevalt. See võib tulla üllatav endalegi, kui on tehtud režiistsenaariumi koos. Enamasti saame ikkagi niimoodi hakkama, et kogu võttegruppi ei kaasa oma vaidlustesse. Tajume, et eks lavastamine on ka mäng, mistap võibki etendada võttegrupile jagelevat paari. Mängulisus peab alles jääma. Võttegrupil saab väga palju nalja.

Andres on see humoorikam kuju, kellega juhtub alati midagi. Küll ta kaotab oma asjad võtteplatsil ära ja äkki on needsamad asjad kogemata kaadris. (Naerab.) Minu meelest tema professori oleks süveneb aastatega. Geeniuse element temas on nii tugev, et tavaelus on ehk raske sellega hakkama saada. Aga loomingus on kõik õigel kohal. Ning vahel vaidleme Andresega ka väga väikestel teemadel: kelle nimi on esimene filmi algustiitrites, plakatil, kui film välja tuleb näiteks. Ja siis ei jää muud üle, kui loosi tõmmata.

Läksite lahku, aga filme koos tegemast see ei sega?

Vahel ikka segab, aga meie tahe koos filme teha on suurem. Loomulikult võiks öelda, et käi kus kurat, ma teen üksinda! Aga saad aru, et koos teha on parem. Arutades ja edasi kirjutades läheb asi ainult paremaks.

Paistab, et teie suhtlus käib üles-alla: kord kirg, kord tüüne tarkus.

Nii ongi. Kõik on justkui lõplik, aga tegelikult ei ole niimoodi. Pärast tüli tuleb küsimus „kuidas läheb?“ ja algab uuesti tutvuse loomine.

Praegu on teie suhted head?

Täna jah, ma ei tea, kuidas homme. (Naerab.) Meil on ikkagi hästi, tööasjad aitavad. Muidugi on Miriami kasvatamine kõige olulisem, aga tundub, et loomingut pole ka mõtet jätta. Kui tundub, et koostöö on hea ja läheb paremaks, siis oleks totakas minna seda mustrit pidi, et pärast lahkuminekut lõppeb igasugune suhtlus. Miks? Keegi ei pea elama mingisuguse mustri järgi, elad ikkagi nii, kuidas sulle tundub kõige õigem. Sa ei pea kellegi ettekirjutusi järgima.

Kus sinu uus elu nüüd on: Tallinnas või Tartus?

Praegu olen enamasti ikkagi Tallinnas. Ostsin endale suvel korteri, mille üle olen väga uhke. Elasin peaaegu kaks aastat üürikas ja mõtlesin, et aitab küll. Kui väike laps on ka, siis pead olema kuskil kohal ega saa enam ka ringi tuuseldada.

Tütar Miriam kasvas sinu ja Andrese tuuseldamise aegu kuidagi märkamatult suureks?

Tal oli just seitsme aasta sünnipäev. Emana ei saa sa sellest tihtipeale aru, et on juba suur! Tegime sünnipäevasalatit koos ja ma hoiatasin, et püüdku mitte näppu lõigata. Lõpuks ütles ta: kui ma midagi ei tee, siis ma ei õpi ka ju midagi! Selle peale jäi mul lihtsalt kohmata: okei, tõepoolest!

Näib, et Miriam on pärinud sinu ja Andrese rõõmsalt iroonilise suuvärgi?

Võtame teda palju täiskasvanuna ega mõtle, et ta on väike laps. Räägime kõigest. Eks ta on selle üle võtnud. Ning ta teeb päris häid tähelepanekuid. Mulle tunduvad need põnevad ja lasen tal edasi rääkida. Olen mõelnud lastekirjanike peale: eriti meeldib mulle, kuidas Peeter Sauter on koos oma lastega raamatu kirjutanud. Laste fantaasiamaailm on tore, isegi kui see täiesti käest ära läheb ja lugu ei tule kokku kuidagi. Sauter on selle ära tabanud, et ei maksa laste fantaasiat täiskasvanutemaailma paigutada. Mõnedki lasteraamatud, mida olen lugenud, ajavad haigutama. Või need multifilmid, mis televiisorist tulevad – Lego Friends või My Little Pony – need on ju aju surm! Mulle endale on mõnikord tundunud, et lähen hulluks, kui see poni siin veel räägib midagi. Olen seda Miriamilegi öelnud, et see pole sulle ka päris hea ja vaatame midagi muud. Midagi harivat. Kas või muinasjuttu. Aga mõnikord ei pääse muidugi ka ponist, kui ta tahab selle kindlasti ära vaadata. Kannatad ära ja lõpuks tuleb öelda: tänaseks on ponidega kõik.

Oletan, et nii mõnigi Miriami mõttejupp leiab lõpuks tee Maimikute filmi. Annab siis iga asi, millega tegeled filmide jaoks mingi detaili või impulsi?

Filmitegijana hakkan vast nüüd alles natuke tundma, et saan juba aru, kuidas asi käib. Ning võib-olla oskan seda juba natuke. Kui esimest lühifilmi tegin, polnud ma kordagi kirjutanud filmistsenaariumi ega tundnud seda programmigi. See oli 2009 suvel. Tegin „Fotot“. Sellel läks suhteliselt hästi, pääsesin Prantsusmaale ja Rumeeniasse noorte stsenaristide workshop'ile ja siis mõtlesin, et ju minus siis midagi on, kui mind välja valiti. Igal juhul praegu tunnen, et arenen. Kui seda ei oleks, võiks ju pillid kotti panna.

Mis sind pärast Tartu ülikooli teatriteaduse õpinguid ühtäkki Balti meedia- ja filmikooli stsenaristikat tudeerima ärgitas?

Andres ütles, et mine sinna kooli, ma tulen ka. Mõlemad saimegi tasuta koha peale: mõtlesin, et nüüd on siis juhtunud, et Maimikud tulevad ja võtavad kolmest kohast kaks ära. Andres natuke käis ja ütles, et siin pole midagi õppida. Ta oli samal ajal õppejõud ka, nii et tal tekkis skisofreeniline olukord ning ta jättis magistri sinnapaika. Mina lõpetasin magistri ära 2013 – „Kirsitubakaga“. See oli minu täispika filmi stsenaarium, mis oli lõputöö. Mul vedas, et saime samal aastal ka filmi ära teha, mis tuli 2014 välja. „Minu näoga onu“ oli näidendina olemas varem, kuid vaatasime, et see on liiga suur amps ja me ei jõua selle stsenaariumiga tegelda. „Kirsitubakas“ oli lihtsamate lokatsioonidega: enamik tegevust toimub ju rabas!

Juhul, kui filminduses põrud, võid ju rahumeeli näidendeid kirjutada.

Suvel kirjutasin ühe näidendivõistluse jaoks ja mul on väike õhkõrn ambitsioon – mine tea, äkki üritan lavastada seda. Ivar Põllu on mind mitu korda kutsunud, aga ma pole julgenud seda teha.

Ma kardan näitlejaid. Tean ju küll, mida nad arvavad noorest lavastajast, aga sina pead nendega nii kaua olema proovisaalis koos ja nad ju ootavad sinult kogu aeg: noh, räägi siis oma kontseptsioonist. See on nagu õudusunenägu. Filmiga on teistmoodi: sa oled saatnud neile stsenaariumi, näitlejad on looga kursis ning et võtteperiood on limiteeritud, pole sul väga võimalik nendesse vestlustesse langeda. Neid juhtub ikka. „Minu näoga onu“ puhul ka: meil oli võttepäevi, kus Roman Baskin tahtis ikka teada, kes tema tegelane on ja miks ta nii käitub. Andres läks vahepeal juba närvi, et teda kotitakse. (Naerab.) Juba nägin ta näost, et mis, mina olen siin lavastaja! Eks siis jälle mina püüan tasakaalustada seda poolt.

Tegelikult ma pooldan seda, et kui näitlejal tekib küsimus, siis on seal põhjus, miks ta seda küsib. Isegi kui see võib tunduda mõnikord kiusamisena, tuleb korraks maha istuda ja vaadata, miks selline küsimus tekkis. „Kirsitubaka“ ajal küsis Gert Raudsep ka väga palju. Osa filmimeeskonnast tahaks aga edasi minna, sest pole lihtsalt aega ning stseen võib jääda filmimata tänu sellele arutelule.

Jäigi filmimata?

Jah, sest arutluse käigus selgus, et stseenis oli loogikaviga, millele Gert osutas. Sa pead lavastajana olema valmis põhjendama, miks sa oled selle stseeni kirjutanud, ja seda kaitsma, kuid seda saab teha sellisel viisil, et see ei ole kaitsekõne. See nõuab kannatlikkust ja film seda õpetab.

Maimikute võtteplatsil pole draamasid juhtunud, et terve meeskond on omavahel tulises tülis?

Loomulikult on iga filmi puhul kriitilisemaid hetki. Kui tahad maksimaalset tulemust, aga vahendid ja võimalused ei vasta sellele, siis on ikka pingeline. Siis tuleb mõelda, mis see lahendus on, mitte jääma nurisema, et mina enam ei tee! On režissööre, kes jätavadki filmi seisma, kuid Eestis pigem tehakse film lõpuni, sest palju sa ikka neid filmivõimalusi saad. Kui juba teed, siis väga ei tasu pirtsutada.

Oled öelnud, et parimad lood on elust enesest. Nii põhineb „Minu näoga onugi“ elul endal. Palju teil on neid kogutud detaile, mis võiksid kunagi filmi jõuda?

Neid on päris palju ning on ootel. Järgmine asi, mida me praegu kirjutame, on ühest näitlejapaarist, kes on lahku läinud, aga peavad kogu aeg koos mängima ühes lavastuses. Käivad sellega festivalidel üle maailma, Leedust Jaapanini. Leedu festivalil otsib naine mehele noore armukese, kes aitaks mehel suhtepurunemisest tekkinud masendusest välja tulla. Tegevus toimub hotellides. Nende suhe elab neis hotellides oma elu edasi, kuigi mõlemad on läinud oma eluga edasi.

Selle loo algemotsiooniks sai filmifestival Nidas. Olime seal „Kirsitubakaga“. Jalutasime vihmase ilmaga düünides ja mõtlesime, et see on justkui kõrb, aga tegelikult ei ole ka. Natuke hale kõrbe variant, aga samas romantiline ka. Olime juba lahku läinud, aga viskasime nalja ja mõtlesime, et selle filmi nimeks võiks olla „Leedu pruut“. Et otsiks siis uut meest Katrinile või naist Andresele. Tundus, et sellest saaks hea filmi. Seda stsenaariumi me praegu arendame.

Teie puhul jääb mulje, et kogu aeg sebite mingite stsenaariumide kallal.

Nii ongi. Mina olen rahulikuma töörütmiga, aga Andres tahab kogu aeg, et raud oleks tules. Arusaadav, ta saab varsti 50 ning aegajalt ta hädaldab, et võib-olla on see üldse ta viimane film. Et elu lõpeb kohe ära ja looming lõpeb kohe ära. Minule meeldib nokitseda, tema torgib tagant, et teeme kohe filmi! Meie tempod on tõesti hästi erinevad. Minu mootor on ehk teistmoodi põlemisega, aga ta on siiski olemas. Mulle ei ole oluline esilinastus, vaid see, et sa ise midagi lood. Ning muidugi on neid hetki ka, kus kirjutades avastad, et ma tegelikult ei oska seda ning mis ma siin üldse punnitan.

Oled ilmselgelt väga enesekriitiline?

Muidugi, aga ajapikku hakkad ise ennast usaldama rohkem: paned teksti vahepeal ära, sest punnitamisega läheb see kunstlikuks. Küll ta jõuab omal ajal sellisesse vormi, mil ta on valmis. Mul on siin ootel nii mõnigi asi. Näiteks ema ja tütre Barcelona-reisi lugu. Käisin seal oma emaga ja see lugu on mul hinge peal. Reisil on ju tülimomendid alguses päris tugevad, aga pärast tekib lähenemine. Tegelikult on ema-tütre ja isa-poja lugusid väga palju, igaüks neist on omamoodi eriline. Ma usaldan alati seda, et erilised momendid tuleb võtta elust ja need lukku sisse kirjutada. Oluline, et on midagi, mis tundub sulle originaalne, mida pole kuskil varem olnud.

See roheline märkmik siin lauanurgal ongi nende momentide ülestähendamise tarvis?

Neid rohelisi märkmikke on mul üsna mitu! Panen sinna kirja ja vahel loen, kui ma oma käekirjast aru saan, on hästi läinud. Parem kirjutan aga siiski käsitsi, sest arvutisse kirjutatud asjad võivad kaotsi minna. Pealegi on mul arvutitega nii nagu Mart Laaril Facebookiga, mis täis sai: kui arvuti on täis ja lootusetult umbes, tuleb võtta uus, sest vanaga ei anna enam midagi teha.

Aga nüüd, mil olen lapsega kodus, ma kogu aeg arvutis ei passi. Võtsin eesmärgiks, et iga päev midagi loen. Olen aru saanud, et lugemine on kõige olulisem. See on triviaalne tõde, aga kui sa tahad ise kirjutada, aga ise ei loe, siis ei tule sealt mitte midagi. Lugemine annab sulle paralleelmaailma, mis aitab sul end käivitada. Kui ma olen kriisis ja midagi ei tule, siis on mul autorid, kes mind välja aitavad: näiteks Kurt Vonnegut. Ta paneb mul kohe mõtte tööle.

Isegi kui see raamat on sul komakohtadeni peas?

Loed kasvõi sada korda. Eile lugesin just sõber Mart Kivastiku uue raamatu käsikirja, oma juttude kogumiku „Armastuse vormid“. Ta kirjutab väga mõnusalt ja helgelt ning oskab ilusaks kirjutada tavalised asjad. Võtsin mõned laused nimiloost välja: „Elatakse üks kord ja ikka sellega, kellega tahetakse, kellele kuulub süda, hoolimata kõigest!“

See tsitaat ilmselt pealkirjastab ka su enda elumuutusi. Mis sind ühtäkki Ennuga kokku viis?

Kogemata, nagu ikka juhtub. Tundsime juba varasemalt. Aga ta meeldis mulle juba kümme aastat tagasi ka. Ütleme nii. Ilmselt olen seda tüüpi inimene, kes laseb asjadel juhtuda. Võib-olla ei ole see väga eeskujuks kõigile, aga mulle tõesti see Mardi raamatu lause mõte meeldib. Kellele kuulub su süda, sellega elad.

Üks Tartus, teine Tallinnas. Visiitsuhe?

Ma ei tahaks midagi määratleda. Kui sa hakkad midagi määratleme või presenteerima, siis tavaliselt lähevad asjad teistmoodi. Võib-olla olen ka ise kooseluks väga keeruline isiksus. Mulle väga meeldib, kui vahepeal kohtutakse ja vahepeal on hingamispaus. Muidu hakkavad inimesed teineteisele närvidele käima. Ma olen väga nõudlik igas asjas ja taibanud, et sellepärast ongi minuga keeruline koos elada. Kui vahepeal kokku saada ja siis eraldi olla, on tore. Saab kohe hästi läbi. Peaasi, et lapsed on hoitud.

***

„Kõige paremini tunnen end aga ikka teatri- ja filmimaailmas. “

Kui mõeldi välja sõna rööprähklemine, pidi see olema Katrinist inspireeritud. Viis, kuidas ta aastatepikku on erinevate filmide ja teatrite vahet liikunud, jääb nii mõnigi korda arusaamatuks. Et mida ta siis päriselt teeb. „Igal pool olen olnud natuke, aga neid kohti, kus olen üle Eesti olnud, on tõesti palju,“ tõdeb Katrin, kes on elanud Lihulas, Tartus, Võrus, Viljandis, Pärnus, mõnda aega ka Värskas. „Tartu Uues teatris olin kaks aastat, Pärnu Endla teatris kaks aastat. Võrus, kui oli kultuurimaja uuendamine, avasin Võru linnagalerii. See oli mulle endale hästi oluline asi: galeristina vedasin sedagi kaks aastat.“ Igal juhul näib tal kogu aeg mõni projekt lauanurgal olevat. Ka praegu.

„Lihtsalt on mingid asjad, mida olen lubanud suvel suure suuga teha aidata,“ tähendab Katrin. „Austraalia režissööri Robert Marchandi töötuba näitlejatele aitan organiseerida kui Eesti koordinaator. See on novembri alguses ja sellest tuleb väga põnev asi, kuhu pääseb 15 näitlejat-lavastajat. Kutsusin Maimikugi, et tulgu ja õppigu midagi. Muidugi on novembris veel Robotex ka, mille turundust aitan korraldada. Kõige paremini tunnen end aga ikka teatri- ja filmimaailmas. “

***

Maimikud analüüsivad ahistamist ja manipulatsiooni

Kui Andres Maimik tudengina jõulumeest tehes lisaraha teenis, sattus ta ahistajadaami juurde. „Tema jõuluvanakarjäär lõppes katastroofiliselt: tudeng käis erinevad paigad läbi, lõpuks jõudis keskealise naisterahva juurde,“ jutustab Katrin. „Jõuluvana märkas kohe alguses, et lapsi siin ei ole. Perenaine ei lasknud teda aga kuidagi ära – pani ukselukku, pakkus viskit ja deklameeris Baudelaire’i.“ Sellest loost sündis must komöödia, kus tudeng satub naise kummalistesse lembemängudesse ning jõuluvanatööst saab sürreaalne unenägu. Noort Maimikut kehastab Markus Habakukk.

„Jõulumüsteerium“ linastub jaanuaris lühifilmide kassetis „Paha lugu“, mis sisaldab manipulatsiooni ja ahistamise teemalisi filme. Lisaks krehvtisele jõuloole on samas kassetis ka “Nissan Patrol” ( Andres Maimik ja Katrin Maimik), „Nõiutud” (Maria Avdjushko), “Varakevad” (Gustaf Boman Bränngard ja Rain Tolk) ning “Kokkulepe” (Andres Maimik ja Rain Tolk).