Evelin Ilves leiab, et abielul on siiski palju plusse
Viimasel ajal on kõlama jäänud nende hääl, kelle arvates väärib aasta ema tiitlit vaid abielus naine, kusjuures kogu elu ühe ja sama mehega abielus olnud naine. Need, kellel on lapsed mitme mehega ja kes on mitu korda lahutanud või abiellunud, ei väärivat üldsegi eeskujuks olemist. Tõesti või? Isegi meie president on mitu korda abiellunud, see tähendab ka lahutanud, ja saanud oma lapsed mitme mehega. Ei sobi? Kas me pole niisuguseid väljaütlemisi meedias paljundades silmakirjalikud?
Lastega eeskujulik ema peab kohustuslikult abielus olema, aga samasoolistele paaridele me lausa keelame abielu. Ütlen ausalt, mina ei saa säärasest loogikast aru. Olen tegelikult abielu pooldaja, aga ametlik tempel passis küll kellestki head ema ei tee. Hiilgav, innustav ja kõigiti eeskujulik ema võib olla nii üksikema, kasu- kui ka SOS-ema. Võtkem sel teemal emotsioonid maha.
Aga abielul on kooselu vormina mitmeid tugevusi. Kõigepealt ehk see, et seadus kohustab oma seadusliku kaasa eest hoolitsema, kui teda tabab näiteks raske haigus või õnnetus. Elus juhtub ju päris tihti, et haige elukaaslane jäetakse lihtsalt maha: me ei saa oma tehtud plaane realiseerida ja ma teen seda kõike üksi. Just nii juhtus ühe mu tuttava tütrega, noore naisega, kes oli mõnd aega tagasi vähidiagnoosi saanud. Julm! Aga «tempel passis» oleks siinkohal suureks abiks olnud. Ka neil juhtudel, kui ollakse koos kaua ja loovalt ning suudetakse hulk uut väärtust luua, aitab ametlik dokument varad või väärtused võrdselt ära jagada, kui ühine tee otsa saab. Võib ka teisiti minna, nagu näiteks minul, aga see oli mu enda otsus ühiselt põlistalu taastamisse investeerida. See on aga jagamatu vara. Ka lapsi on kindlasti turvalisem sünnitada, kui seadus mõlemat vanemat neid kasvatama kohustub. Aga see on juba pigem emotsioon.
Rituaali jõud
Ent emotsioonid on ju pool elu. Need annavadki elule värvi! Äkki võibki abielu kõige tähtsam väärtus olla hoopis sellesse kätketud tunnetes. Abielu on ju eelkõige tõotus. Kõva häälega välja öeldud otse südamest tulev tõotus olla koos heas ja halvas ning oma kaasale truu. Jah, võib ju öelda, et seda on nii lihtne murda ja seda tehaksegi liiga tihti. Aga tegelikult on tõotus jääv. Midagi, mida keegi meilt võtta ei saa. Rituaalides on meeletu vägi ja energia! Ning uus, tõotusega pitseeritud liit võib täiesti uue kvaliteedi tuua ka kaua koos olnud paaride ellu.
Minu sõpradest on viimase aasta jooksul tervelt kolm viiekümneaastast abiellu astunud. Kaks neist oma kauaaegse partneriga: ühel seljataga 15aastane kooselu, teisel lausa 25aastane. Lapsed suureks kasvatatud. Üks neist, kursusekaaslasest tohter, ütles naerdes, et tahtsime sõpradele pidu teha, aga otsest põhjust nagu polnud. Ja siis palus mees naise kätt!
Nende neli täiskasvanud last ei suutnud ära imestada, kuidas üle 20 aasta arstina töötanud ema nüüd äkki ka oma nime ära vahetas. Nemad olid terve lapsepõlve pead murdnud, miks emal nendest erinev perenimi peab olema ja arstile on nimi ju lausa kaubamärgi eest! Pidu sai vägev ja sõbrad olid vaimustuses. Kuid kõige õndsam oli siiski «noorpaar». Lausa seitsmendas taevas! «Tead, kõik on teistmoodi, absoluutselt kõik! Mees toob lilli ja kohvi voodisse, kutsub reisile ja tagatipuks ajas ka selle koleda habeme maha, millest ta iial loobunud polnud. Meil oleks nagu mesinädalad alanud!» Aga nii ongi, pärast abiellumist algavadki mesinädalad. Muide, need võivad aastakümneid kesta!