Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
19. märts 2016, 07:00

Meelekindel koduperenaine | Uinuv mõistus sünnitab koletisi

Noh, hakka puhkama! Nii nad ütlesid, kui mu toimetuse uksest tänavale veeretasid. Ma olen 41aastane, juba ühe lapse ema, ega oska selle “puhkusega” midagi peale hakata. Seda enam, et käsitlus vanemapuhkusest räägib iseendale vastu rohkem kui ühes mõttes.

Eelmise lapsega polnud mul mingisugust dekreeti ega lapsepuhkust. Oli töötus, peenema nimega vabakutseliseks olemine, mida ma pankrotihirmus paaniliselt igasuguste juhuotstega täitsin. Mu toonane toimetaja meenutas, kuidas ma olla isegi tuhude vahelt talle artikli saatnud.
Nüüd mul seda muret pole. On ainult nimetu pelg, et kui lasen oma asjalikust minast lahti, tuleb asemele tarkpea, kes saab liiga sõbraks interneti otsingumootorite ja kahtlaste netifoorumitega, et üheskoos tegelike probleemide asemel võltsmured luua. Sestap olen targu jätnud endale väikeste leivaraasukeste riba kaine mõistuse juurde – üks neist on iganädalased kolumnid, mida ma Naistes kirjutama hakkan.
Ma tean ju suurepäraselt, mida tähendab liigne usk enda loodud koletistesse, minu puhul tuntud ka kui peaga vastu seina jooksmine. Mu keskkooliaegne pinginaaber ütles, et selle eest tuleks mulle maailmameistri tiitel anda.
Selle väljaravimise nahka suurem osa mu varajasi 20ndaid läkski.

Üritasin kõigest väest olla täiuslik – hea verinoor abikaasa, hea töötaja, hea õpilane, hea sõbranna ja  mis-iganes-veel. Lõpptulemus – kukkusin läbi.
Just seal, kus pingutasin kõige enam, ehk lähisuhtes. Võttis seitse aastat, enne kui julgesin seda endale tunnistada ja lootusetust võrrandist välja astuda. Siis veel seitse, kuni lõpetasin endale selle eest etteheidete tegemise. Mis iganes minevikus oli – see tõi mind vaid siia. Tegelikkus viib meid edasi, mitte kuvand minevikus või lootus tulevikust.

Siin ongi võti. Õppust võtmine. Elupöörised pole mind murdnud, vaid hoopis karastanud. Mu abikaasa on nende ridade kirjutamise ajal olnud juba nädala komandeeringus, mis pidi algselt olema paaripäevane, aga hakkas venima. Nii et Manona, ole Naine ja saa hakkama. Saan ka, isegi kui väikemees nr 2 peaks tahtma mu südame alt varem välja tulla. Mul jagub häid sugulasi, sõpru, kolleege Tallinnas, keda appi kutsuda. Kasvõi naerma olukorra ja iseenda sahmimise üle. Ja see on juba õppetund omaette.

Manona Paris mõtiskleb Naiste veergudel elu, inimeste ja pere üle. Kirjuta talle ka oma mõtetest aadressil [email protected].