Vestlesin Ungaris sadade põgenikega, kellest mitte üks ei soovinud tulla Eestisse. Kui mõni neist kuulis, et nad võidakse siiski siia saata, siis hakkasid nad rääkima inimõiguste rikkumisest. Nad tahavad minna sinna, kuhu ise soovivad. Pahameel on mõistetav, kui nad pannakse elama sinna, kus nad ei soovi olla.
Ometi on olemas üks abipaluja, kes ise tahab Eestisse tulla! Ta on Afganistanist – Eesti sõduritele abiks olnud tõlk Omar. Tema Facebooki lehel on peamiselt eestlastest sõbrad. Ta tunneb meie ülikoole, linnu, poliitikat ja poliitikuid. Tema kõige suurem soov on tulla Eestisse õppima. Kuid Omar meie poliitikute arvates Kabulis pagulasstaatusele ei kvalifitseeru. Asüüli palumiseks peab inimene olema Eestis kohapeal. Samas sõidavad aga Eesti spetsialistid Itaaliasse välja valima siiatoomiseks sobivaid pagulasi. Kus on siin loogika?
Mitte keegi põgenikest ei soovi tulla meie tagasihoidliku elatustasemega riiki, külmale maale. Leidub aga üks, kes on meie sõduritega koos töötades Eestit armastama hakanud. Aga tema meie sekka poliitikute arvates ei sobi. Väga raske on mõista selles valguses, mis asi see solidaarsus meie riigiametnike silmis ikkagi on?
mitme küla koer, kes kasutab ükskõikmis teemat, et aga esile tükkida ja kuulsaks saada.
venelaste poolt värvatu ei märka seda, et süüria põgenikud korraldasid soomes venelastevastase meeleavalduse.