Foto: FRANK PERRY
Kommentaar
3. juuli 2015, 17:18

Lastekaitse Liit | Lapse üksi koju jätmise rist ja risk (13)

Suvel võivad lapsed jääda üksi koju. Koolid on kinni ja lasteaiad puhkusel, aga vanemate puhkus võib olla ees või möödas. Lapsed peavad omapäi toime tulema.

Lastekaitse Liit palub tungivalt, et lapsevanemad võimalusel lapsi  üksi koju ei jätaks. Üksinda kodus on ainult filmis tore, aga väikelaps ei taju teda varitsevaid ohte ning lapsevanem ei saa tihti aru, kui abitu võib laps peale õnnetust olla. Olgu see siis väike kukkumine või õnnetus, mis võib juhtuda igavusest tikkudega mängimisest.

Vaikus ja üksindus ei ole lapse loomulik olek. Elav fantaasia võib õhust või varjust maalida pildi, mille nimel tehakse tulipäiseid asju või mille koledus paneb hoopis nutma. Väike inimene ei saa alati aru, mis on tõsi, mis kujutlus. Vanem ei tule appi ei toas ega väljas. See teadmine võib juba ette heidutada.

 

Lapse fantaasial pole piire

Tihti on hädade põhjus lapse uuriv meel ja liigaktiivsus ehk just need omadused, mida me muidu lapses õhutame. Laps võib tahta olla hea ja hakata pesu triikima, unustades triikraua laua pinnale.

Ta võib tahta teha vanematele õhtusööki, ehmuda tiku leegist ja selle kustutada, kuid gaasi lahti jätta. Ta võib kõõluda aknal või rõdul või minna korrusmaja katusele. On juhtunud, et laps puht huvi pärast mööda rõdupiirdeid üles ronib, kuni ei suuda enam alla tulla. Ja nii edasi. Lapse fantaasia on piiritu, aga reaalsustaju veel arenemata. Pidev järelevalve säästab nii teda kui ka ta peret valusast kogemusest.

Väikelaps jääb koju ehk lühemaks ajaks. Näiteks läheb vanem korraks poodi või arvatakse, et laps juba magab ning minnakse jalutama. Laps võib ärgates vanemaid otsima tulla, pimedas vastu seina joosta või komistada.

Ta võib pidada rotimürki suhkruks ja seda lusikaga süüa (näide on elust enesest). Hiljuti toodi traumaosakonda väike tüdruk, kes oli üksi kodus olles kodumasina käivitanud ja maksis selle eest kahe sõrmega. Üks õnnetu hetk oli rikkunud ka tuleviku.

Väikelastega juhtub enamik õnnetusi just kodus ja pea alati on põhjus nõrk järelevalve. Mõni aeg tagasi leiti õhtul Nõmmelt lausliiklusega Vabaduse puiestee äärest kolmeaastane poiss, kes oli kodust juba üsna kaugele jõudnud. Õnneks oskas ta näidata, kus elab. Aga kui ta oleks ootamatult sõiduteele astunud?

 

Mida teha?

East sõltumata vajavad kõik lapsed turvalist keskkonda ja tuge. Eriti väikelapseeas on oluline täiskasvanu kohalolek. Koolieelses eas last üksi koju jätta ei tohi. Kui lapsevanem ei saa ise lapsega kodus olla, peab ta leidma täiskasvanud hoidja. Vanema seaduslik kohustus on tagada järelevalve. Õde ja vend ei ole alati parimad valvurid. Nad ei suuda riske õigesti hinnata. Nad võivad valvamisest väsida. Aga näiteks rõdult kukkumiseks piisab vaid viivust.

Kooliskäija võib olla küllalt suur, et mõni aeg üksi toime tulla. Vanem ei tohiks aga lapse suutlikkust kuritarvitada. Ta peaks püüdma üksioleku aega võimalikult lühendada ja pühendada lapsele nii palju vaba aega, kui saab, ja täita see sisukalt, mitte poodlemise või televaatamisega.

Hindamaks, kas last või lapsi tohib üksi koju jätta, peaks uurima, kas laps tahab üksi koju jääda, kas tal on ebamugav või hirm üksi olemise ees. Kindlasti tuleks teatud asjad keelata ja selgitada keelu põhjus. Lapsel peab olema võimalus kodust vajaduse korral ohutult välja pääseda. Ta peab teadma, mida teha tulekahju või veelekke korral. Tal peavad olema selged nii vanema kui ka häirekeskuse telefonid. Veel peaks tal olema võimalus lahke naabri ukse taga kella anda ja oma murest rääkida. Õieti võiks naaber kord üksioleku ajal läbi astuda, ema-isa-hoolitseja aga igal juhul lapsele mitu korda helistama. See kasvatab mõlema turva- ja sedakaudu heaolutunnet.

 

Veel abikäsi

Lapse suve eakohane, arendav ja tervistav sisustamine peaks olema ka tema kogukonna mure. Meil peaks olema rohkem nii linna- kui ka suvelaagreid. Lastes peaks varakult edendama ka ühise hüve loomise kogemust ja tööarmastust. Ka selleks sobib suvi imehästi.

Kohalikud omavalitsused saaks pakkuda üksi olema sunnitud lastele suveks huvitegevusi ja sooja lõunat. Riik saaks neid toetada. Kolmas sektor võiks aegsasti mõelda, mida tema saaks suvel laste heaks teha.

Ja igaüks meist, täiskasvanuist, peaks tundma kodanikuvastutust anda oma abi, et lapsed oleksid suvel turvatud, aga ka tegusad ja rõõmsad.