Belize’ist Guatemalasse jõudes sai meie esimeseks peatuseks linnake nimega Flores, kuhu satutakse enamasti vahepeatuseks teel maiade vanasse asulasse Tikali, mis on omataolistest üks vanemaid. Tikalis asub kõrgeim astmikpüramiid, mille maiad on kunagi ehitanud. Ometi me sinna ei läinud, sest Mehhiko Chichen Itzast saadud muljed olid alles väga värsked. Nii pikalt reisides, nagu meie seda teeme, tekib ühel hetkel natuke ebarealistlik ootus, et iga uus riik võiks pakkuda midagi täiesti uut. Midagi sellist, mida varem kunagi ega kusagil näinud pole. Ja maiade varemeid me olime juba näinud.
Otsustasime, et läbi viie Kesk-Ameerika riigi (Mehhiko, Belize, Guatemala, El Salvador ja Honduras) kulgev La Ruta Maya (eesti k maiade tee) jääb meie poolt igatahes samm-sammult läbi käimata. Analoogiline elamuste tolerants võib Euroopas ringi reisides tekkida gooti katedraalide suhtes. Alati on sedalaadi otsuste eel ja järel natuke süümepiinu argumentidega: “No kuidas ma siis seal ära ei käi, kui ma juba nii kaugele tulnud olen, sest kes teab, millal ma jälle siiakanti satun.” Tundub, et suuresti sellepärast kõik kuulsad turismiobjektid nii populaarsed ongi. Näppu viibutav südametunnistus lausa kohustab kõikides varemetes ise ronima ning kõiki losse oma silmaga nägema. Nii nautisimegi Tikali asemel hoopis Florest, mis algselt oli mõeldud vaid busside vahetuse peatuseks pealinna ja sealt edasi Antigua Guatemalasse sõiduks. Selgus aga, et Guatemala suuruselt teise järve Petén Itzá saarele ehitatud Flores on vaatamisväärsus omaette. Kunagi ammu oli seal maiade asula Tayasal, kuid nüüd on selle asemel pisike ja armas koloniaalstiilis linnake. Floreses olek tekitas mõtte, mis on iseloomulik kõikidele kohtadele, millest lõpuks kõige paremad mälestused jäävad – siin viibiks veel ühe päeva.
Guatemalas olles torkab mitmel korral silma kohalike ökonoomne lähenemine nimede panemisse. Näiteks kohalik raha ketsaal jagab oma nime rohelise pika sabaga rahvuslinnuga. Pealinnadega on tehtud veel lihtsamalt. Praeguse pealinna nimi on Guatemala nagu riigilgi ning endist (koloniaalajastu) pealinna nimetatakse Vanaks Guatemalaks (La Antigua Guatemala). Viimast peavad reisijuhid lausa pärliks ning võrreldes suure, koleda ja depressiivse Guatemalaga ta seda kahtlemata ka on. Munakivisillutisega tänavad, kutsuvate sisehoovidega värvilised nukumajad, kümned kirikud ning põneva välimusega linnaelanikud teevas sellest nauditava peatuskoha. Antigua Guatemala pole enam pealinn, kuna hävis maavärinates 1774. aastal. See pole muidugi mingi ime, sest linna ümbritseb tervelt kolm vulkaani – Aqua, Acatenango ja Fuego. Vulkaanidel turnimine on teine peamine atraktsioon, mida peale linna enda siia sattunud külalistele pakutakse. Kolmas põhjus, mis siia tullakse, on suur hulk hispaania keele koole.
Antiguas olles otsustasime kindlaks teha, kui kaugel oleme oma lõppsihist Panama Cityst, kust algab meie tagasitee Euroopasse. Vahemaid pole siinkandis mingit mõtet kilomeetrites arvestada, sest vaheldusrikaste pinnavormide tõttu ei anna see adekvaatset tulemust. Lihtsam on seada sammud reisibüroosse või avada internet. Kuna meile jäi pärast selle mõtte tekkimist kõigepealt teele esimene neist, tuvastasimegi graafikutelt linnadevahelisi sõiduaegu liites, et Panama City on veel “kõigest” kahe öö ja kolme päeva ehk umbes 60tunnise bussisõidu kaugusel.
Belize’ist Guatemalasse sõites puutusime esimest korda kokku Kesk-Ameerika ekstreemse ühistranspordiga. Plaanisime oma umbes 2500 km teekonna selles maailmanurgas läbida viisil, mida kasutavad igapäevaseks ringiliikumiseks kõik kohalikud, s.o bussidega. Ronge ei tasu Kesk-Ameerikast otsida, sest reisijateveoks neid praktiliselt ei eksisteeri. Bussid ei ole aga mingid tavalised bussid, vaid vanad USA koolibussid, mis on USAs juba ammu maha kantud, kuid vaesematele lõunapoolsetele riikidele kõlbavad veel küll. Ei loe, et nende kahe istmerea vaheline käik on nii kitsas, et sealt mahub läbi minema ainult külg ees. Tavalise kahe inimese istmetest natuke laiematele pinkidele (need teevadki vahekäigu nii kitsaks) mahutatakse vajadusel istuma kolm täiskasvanud inimest, arvestamata seda, et algselt on siiski tegu olnud lastele mõeldud sõiduvahendiga. Bussid võtavad rahvast peale igalt poolt, kust aga tulla soovitakse. Et inimesi välja lasta, kasutatakse analoogilist süsteemi – peatus tuleb, kui kellelgi selleks mõte tekib. Pole tähtsust, et eelmine peatus võis olla alles kümme meetrit tagasi, ikka viiakse ka pikaldasema taibuga või ülimugav reisija täpselt tema soovitud kohta. Silte marsruutidega busside akendel väljas pole, selle asemel karjuvad bussijuht või piletimüüja, kelleks on alati palgatud eraldi inimene, kõva häälega lõpp-peatuse nime. Kui sõitjaid pole bussijuhi meelest veel piisavalt kogunenud, sõidab ta uksed lahti väga aeglaselt edasi ja hõigub tänaval seisvatele suvalistele inimestele, kuhu saaks nüüd kohe sõita. Äkki keegi siiski soovib. See, et buss graafikus püsiks, kui selline asi üldse eksiteerib, on küll täiesti viienda järgu probleem. Samas, et asjad oleksid tasakaalus, on boonuseks jälle see, et graafik on tihe ja bussi peale võib end hääletada või maha minna suvalisest teeäärsest kohast, mis trajektoorile jääb. Piletihinnad on aga sellised, et rahakotti jääb nendest vaid vaevumärgatav jäljeke.
Belize’ist sõitu alustades me neid peensusi veel ei teadnud. Guatemalasse jõudes aga teadsime juba liigagi hästi. Pärast kirgastavat kogemust, kui sõidul ühest riigist teise kuue tunniga 200 km läbides oma uue rajarekordi püstitasime, sai meil mahakantud masinatest mõõt täis. Guatemalast alates otsustasime edasi reisida “tsiviliseeritud” inimeste kombel, unustades vaevata oma eesmärgi chicken-bus’ide abil “tõelist Kesk-Ameerikat” kogeda. Õnneks polnud meil veel aimu sellest, et satume selle vahetuse läbi vaid vihma käest räästa alla. Sellest aga lähemalt juba mõnel järgmisel korral.
Kommentaarid (0)