Kuid nii tsaariajal kui ka esimeses Eesti vabariigis elanud inimesed pääsesid raudteelgi liikuma küll. Hulk meie kultuurieliidist on kolmanda klassi vagunis seda teed loksunud. Tsaariajal Pariisi läinud kunstnikud kirjeldavad: auruvedur loksus aeglaselt ja lasi vilet, närisime saia ja jõime veini peale, mida arvukates vahepeatustes puhvetist osta sai.
Teise vabariigi ajal – tsiteerin Päevalehte 23. oktoobrist 1938. aastal – «Mitu aastat on püütud luua kiiremat ühendust Berliini ja Varssaviga. Kuna praegu kell 15 väljuv kiirrong andis ühenduse ainult Varssaviga, pidid Berliini sõitjad kasutama reisijaterongi, mis väljus kell 19. Seepärast väljub uue kava kohaselt kiirrong Tallinnast kell 21.30 ja on hommikul kell 6 Riias, et sealt kell 6.27 väljudes olla Berliinis kell 20.44 ja väljudes Riiast kell 8.30 olla Varssavis kell 21.38. Et vältida Soome reisijate pikemat ootamist Tallinnas, on kavatsus lükata laevade väljumist edasi umbes kahe tunni võrra.»
Niisiis pääses kogu esimese vabariigi aja ilma Rail Balticuta vähem kui ööpäevaga Berliini. Kui Päevalehe reporter selle tee tänavu kevadel rongiga ette võttis, kulus tal neli ööpäeva. Kiirronge pole. Aga võib-olla pole ka sõiduhuvilisi?
Kommentaarid