KOLUMN: Mees pani oma naise põlema ja sai… kolm aastat tingimisi! (15)

Mees ei häbenenud isegi uudistesaatele intervjuud anda ja tegi seda, mida vägivallatsejad tavaliselt: kuulutas ohvriks hoopis iseennast. Naine olnud alatu mõrd ja vägivallatsenud ise – mees vehkis telekaamera ees pooliku sõrmega, teise poole olevat naine oma nugateravate hammastega vihahoos maha kaksanud. Põlema olevat naine läinud aga ülepea kogemata…

Samas «Kolmedokis» taunis politsei esindaja vägivalla all kannatavaid naisi, et nood liiga tihti avalduse juba järgmisel päeval tagasi võtavad. Aga miks nad ei peaks? Iga vägivallaohver võib kinnitada, et peksmisega kaasnevad tavaliselt ka ähvardused: «Jooksid vastu ust, selge? Kui kaebama lähed, löön maha.» Kui oled ajalehest lugenud, et naisepeksja sai tingimisi karistuse ning käsu vabandust paluda ja raamatuid lugeda, siis erilist julgust see ohvrile ju ei sisenda. Varjupaigas ei saa igavesti redutada, aga kui kohtus vähemalt osaliselt õiguse saanud (sest kuidas teisiti tingimisi karistust sellisel puhul tõlgendada?) mees tõttabki oma ähvardust täide viima?

Miks peksjat ei karistata?

Olles ise perevägivallaga lähemalt kokku puutunud kui vaid sõnades, julgen öelda, et kuni prokuratuur tegudega ei tõesta, et asi on ka seda väärt, jääb 90 protsenti lähisuhtevägivallast igavesti karistamata. Surmahirm on liiga suur ja teada puha, et kui mees ajutiselt luku taha pannaksegi, ei jää ta sinna kauaks.

Telesaate teine lugu rääkis naisest, kes oli lapsena vägivalda pealt näinud – oimetuks pekstud ema väänles abitult köögipõrandal ning lapse peas vasardas vaid üks mõte: jääks ema ometi ellu! See pilt ei unune kunagi – ka aastate või aastakümnete pärast. Kes siis karistust kannab, kui peksjale endale seda ei jätku? Loomulikult tema naine ja lapsed – nende elul on igaveseks plekk. Kellel väiksem, kellel nii sügav, et sellise räpakoormaga edasi elada on lihtsalt võimatu. Tihti jätkub painet isegi järgmistele põlvkondadele, kui vägivallatsejate psüühiliselt kahjustatud lapsed hakkavad omakorda lapsi saama.

Praegu on perevägivald õnneks juba mõned nädalad meedias teemaks olnud. Sellest on räägitud kahes hiljutises telesaates – mõlemast selgus peale ohvrite südamevalu ka see, kui abitud on võim ja riik selliste kuritegude puhul. Koduseinte vahel lokkav vägivald oleks otsekui karistamatu, kuigi selle iseloomu ja tagajärgi arvestades on see üks jälgimaid ja ohtlikumaid kuriteoliike üleüldse.

Pruukisin meelega sõna «lokkab», sest vastukaja Õhtulehe loole, mis jutustas vägivaldses kodus üles kasvanud noorest naisest, oli ootuspärane. Uskusin, et üks näide toob kivi alt päevavalgele kümneid teisi. Nii juhtub alati. Ka naiste varjupaigad kinnitavad, et pärast meedias ilmunud perevägivallalugusid on nende telefonid abiotsijate kõnedest mõnda aega punased. Peale hirmu on veel üks suur tõke, mis laseb tondil koduseinte vahel mõnusalt ära olla – häbi. Üks «Kolmedokis» esinenud naine tunnistas, et tal oli piinlik kodus toimuvast sõbrannadelegi rääkida. Perevägivald seostub eelarvamustes asotsiaalse eluviisi ja halbade valikutega, seepärast vaikitaksegi. Ent kui üks julgeb, siis astuvad ette teisedki. Rääkimisest võib olla suur kasu: mida rohkem julgetakse esile astuda, seda suuremat survet osutab avalik arvamus neile, kelle kätes on võim vägivallatsejat karistada.

Selle eesmärgiga avaldame ka täna kaks lugejakirja. Neid naisi ühendab see, et mõlemad sattusid perevägivalla kõige räigema vormi – seksuaalse ahistamise – ohvriks juba väikeste tüdrukutena. Nad vaikisid aastaid, kuni Õhtulehest loetud lugu äratas neis põletava soovi oma taaka viimaks jagada.

Vanglakaristuse asemel avalik häbipost

Üks naine tunnistas kirjas toimetusele, et teda takistas rääkimast teadmine, et nagunii teda ei mõisteta, vaid selle asemel langeb talle osaks halvakspanu. Aga abi saada ta ometi lootis. Ei julgenud rääkida, aga lootis, et keegi märkab. Et keegi tuleb ja päästab. Kuid kuni sa endale vastu rinda tagudes ei karju «vaata, mis minuga juhtus!», ei tõtta keegi appi – eestlane, isegi kui ta naabriperes toimuvast teab, arvab, et see pole tema asi. Ja mida ta teha saakski? Saaks ometi küll.

Usun, et kohtu karistusest suuremgi oleks vägivallatsejate silmis ühiskonna hukkamõist. Häbiposti naelutamine oma tänaval, oma kodukülas. Oi, kuidas vägivallatseja sellist halvakspanu kardab – väljaspool koduseinu on suur osa neist ju rõhutatult galantsed mehed, kes avavad oma naisele uksi ja praalivad tuttavate ees, kui väga nad oma pere heaolu nimel pingutavad.

Kui muude kuriteoliikide puhul kehtib, et see, kes teab, aga seda enda teada hoiab, on kuriteole kaasaaitaja, siis miks peaks perevägivalla puhul olema teisiti? Kui näed, ära räägi sellest sosinal, vaid valjuhäälselt – mõista naisepeksja hukka!