ROMANTIKA JA RABAMINE. Samovarimaja perenaine: „Jõudsin siia Eesti nurka, sest armusin piirivalvurisse.“

Inkari Lindve

„Samovarimajas pole töökorras ahju, nüüd kütame elektriga,“ viipab Herling Mesi õhksoojuspumba poole. „Nutan ja maksan,“ võtab ta olukorra kokku. Samovarimaja on nimelt muuseum, ja seda peab soojas hoidma terve talve, kuigi siis avatakse uksed vaid ettetellijatele.

Selle loo südameks on tegelikult armastus. „Jõudsin siia Eesti nurka, sest armusin piirivalvurisse,“ räägib Herling Mesi. Kuigi ta isegi töötas Tallinnas politsei- ja piirivalveametis arendusprojektide spetsialistina, kohtus ta oma tulevase mehega hoopis pealinna ööklubis. See on ka ainus öö, mille naine on hommikuni tantsupõrandal veetnud. Marko kutsus ta seal tantsima. Noore piirivalvuri trumbiks osutusid ilusad pruunid silmad. Nüüd saab sellest ilusast ööst juba üksteist aastat.