Foto: Greta Hoffman / Pexels
Kristiina Sika 19. aprill 2022 11:11

Hiljuti rongis sõites pidin tahtmatult pealt kuulama võõrast vestlust. Kaks väärikas eas naisterahvast, ilmselgelt olid nad südamesõbrannad, rääkisid ühel äärmiselt isiklikul ja hellal teemal.

Ühel sõbrannadest oli suur mure oma täiskasvanud lapsega, kes elas ikka veel vanemate juures. Ma ei tea, kui suur võis nende elamine olla või mis põhjusel varases keskeas poeg välja kolida ei tahtnud, kuid oli aru saada, et pensionäridest vanematele oli tema eest hoolitsemine ebamugavaks ja koormavaks muutunud. Ema soovis kogu hingest, et laps mõistaks vajadust alustada oma elu. 

Mitu sugupõlve võib küll elada ühe katuse all, kui see on tingitud näiteks majanduslikest või tervislikest põhjustest. Kuid osapoolte vahel peaks olema nii palju austust, et seda ei tehtaks kellegi tahte vastaselt.

Pealtkuuldud pihtimus pani mindki mõtlema, kui raske võib olla sellises olukorras vanemal. Oleks ju vaja oma eluga edasi minna ja sama peaks tegema ka laps. Kuidas aga anda järeltulevale põlvele märku, et on aeg?

Kommentaarid  (2)

Vanaema. 19. aprill 2022 13:53
Ma oleks päris õnnelik kui üks lastest kodus elaks, mitte ainult puhkuste ajal pikemalt siin ei peatuks. Kõik on kokkuleppeline - majandamine, söögitegemine, pesupesemine jne.. Tahet on vaja.
PT 19. aprill 2022 15:15
Jah, kui vanas eas üksi jääda, siis võib tulla selline mõte küll. Aga linnupojad tuleb ikka pesast välja lükata ja oma vanadusega ise hakkama saada. Huvitav, et muidu meeldib inimestele rääkida, kuidas oleme osa loodusest, aga see, et looduses ei jää linnud-loomad sünnipessa elama, läheb kuidagi nagu meelest...

SISUTURUNDUS