Lugejakiri | Lapselapsele ei anna hing rahu: vanaema tuhaga urni ei tohiks hoida kuude kaupa riiulis! (6)

„Mind ajab päris närvi juba see, et me asjaga venitame. Vanaema suri ligi kolm kuud tagasi, aga ikka pole sobivat aega, ilma ja mida kõike muud, et ta viisakalt surnuaiale matta. Ma saan mõneti aru, et vanaemal on palju lapselapsi ja kõigile sobivat aega leida ei olegi lihtne. Teisalt – see on sündmus, mis on kordumatu ja niivõrd harv, et selleks peaks suutma igaüks end töölt, üritustest ja kõigest muust priiks saada. Tahaks neilt küsida, kas urni koht on riiulis või surnuaial... Aga ikka venib see,” selgitab Madli.

„Olin ise vanaemaga kõige lähedasem kõigist lastest ja lastelastest, mistõttu tean, et ta ei oleks tahtnud kuid riiulis seista. Osad meie suguvõsas leiavad, et pole väga vahet. Minul ei anna aga hing rahu. Süütunne on, et kõik on poolik. Isegi mu enda õde ütles, et mis ma põen, et ega memm enam taju ja tea, mis temaga toimub. Jäi tunne, et temal pole midagi selle vastu, kui memmeke veel kasvõi aasta riiulis oma aega ootaks. Mina aga olin see, kes memmega alati juba väiksena surnuaial kaasas käis ja mulle jäi meelde tema lause, et iga hing tahab rahu ja viimset pelgupaika. Need sõnad kummitavad mind isegi unenägudes,” lisab Madli.

„Kui suveks selgust majas ei ole, siis ma enam teiste järele ei oota, vaid panen kuupäeva paika ja aitan memmel teha rahu selle ilmaga,” on Madli oma otsuses kindel.