LUGEMISSOOVITUS | Kui naine väsib häbi tundmast, saab temast see, kes ta päriselt on

Ja seda hoolimata sellest, kui vana sa parasjagu oled.

Täpselt sellised mõtted jäid pähe keerlema, kui sulgesin menuraamatu "Söö, palveta,armasta" autori Elizabeth Gilberti järjekordse teose. Mis oma sügavuselt ja filosoofialt pole grammivõrdki kehvem. Hoopis vastupidi. 

Raamatu peategelaseks on 19-aastane Vivian Morris, kes on 1940. aastal just ülikoolist välja visatud. Tüdruku jõukad vanemad saadavad ta New Yorki tädi Pegi juurde, kes on ekstravagantse teatrimaja omanik. Seal tutvub Vivian terve rea eriskummaliste ja karismaatiliste tegelastega ning armub teatri- ja suurlinnaellu jäägitult. 

Ent kui Vivian teeb ühe skandaalse vea, pöörab see terve tema maailma pahupidi, nii et tal kulub aastaid, et asjadest lõplikult sotti saada. Kuid viimaks toob see eksisamm talle ka uue arusaamise sellest, mis elu ta päriselt elada tahab ja millist vabadust ta tegelikult ihkab.

"Tüdrukute linn" on ühe naise kujunemise lugu läbi erinevate etappide. Hõrk armastust, glamuuri ja seiklusi täis romaan õpetab nägema, et selleks, et hea inimene olla, ei pea sugugi olema tubli inimene. Kuid kui sa õpid oma vigadest ja teed seda, mida armastad, ja teed hästi, läheb elus viimaks kõik hästi. Tõsi, selle tõdemuseni jõudmiseks võib minna aega. Aeg, see on aastad. Õnneks on kõik aja ees võrdsed. Ja kõigil naistel jõuab elus kord kätte aeg, mil nad väsivad pidevalt häbi tundmast. "Ja siis on ta vaba saama selleks, kes ta tegelikult on.”

Kui seda kõike suudaks meeles pidada, ei peaks elus nii palju vigu tegema. Aga - eksimine on inimlik. Ja parem siis juba teha vigu, õppida neist. Ja selle kõrvale lugeda kaasahaaravaid raamatuid nagu "Tüdrukute linn" seda kahtlemata on.