ME SAAME HAKKAMA | Anne Adams: „Viimaks ometi on aega kappe korda seada!“

Igapäevaselt õpetab Anne lastele muusikat endale kuuluvas erahuvikoolis Noodipuu. Nagu kõikides koolides, kolisid ka seal tunnid veebi. „Kõigil, kes üle neti muusikatunde teevad, on vähemal või rohkemal määral probleeme heli viivisega või kvaliteediga,“ nentis ta.

Anne selle üle ei pahanda, sest mõistab, et enamasti ei ole inimestel kasutada kvaliteedikadu vähendavat kallist tehnikat. „Seega teeme seda, mida õppekavast teha annab - ja seda materjali jagub. Põhiline, et veidi huumorit saaks ka tundi lisatud. Siis on kõik tipp topp: lastel näod naerul ja õpiisu alles,“ kõneles ta. Internetitundides tehakse mõistatusi ja loovülesandeid, õpitakse laulukirjutamist, joonistatakse laule, õpitakse vokaalpartiisid ja muusikateooriat. „Iga lapse puhul üritan üles leida tema komistuskivi ja selle osa selgeks teha. Vahva on näha, kuidas igale lapsele hakkab pärast seda solfedžo meeldima,“ kostis Anne.

Ta kahjatseb, et mitte kõik õpilased pole veebiõppega jätkanud. „Eks siin mängib rolli see, kui haavatavasse olukorda õpilase vanemad on sattunud. Tean, et mõned lapsevanemad on töö või sissetuleku kaotanud, ka lastel on distantsõppe tõttu niigi pingeline koormus,“ mõistab Anne. Erahuvialakool võib tema hinnangul jääda ja osaliselt ongi jäänud luksuskaubaks, mida mõnigi pere saab lubada siis, kui muude asjadega on korras.

Annel endalgi jäi märtsis palju esinemisi ära – nii loengkontserdid „Laule ja lugusid loomadest“ koos Aleksei Turovskiga kui pianobaari lepingulised esinemised Tallinna ja Stockholmi vahel seilaval reisilaeval Baltic Queen. „Aprillis ja mais on sama seis, juunisse planeeritud laululaste linnalaager ei saa toimuda selliselt nagu planeeritud ning suvised esinemised on samuti pausi peal,“ lausus naine.

Et ajad nõuavad muutust, valmistub temagi koos Turovskiga loengkontserdi „Laule ja lugusid loomadest“ ning kontserte veebis andma, muusikatundidesse ootab ta ka muidu huvilisi või hädalisi.

Laulja elab kogu hingest kaasa ja hoiab pöialt aga meie vägevatele arstidele, kelle töö koroona taltsutamisel on erakordselt raske. „Eesliinil olijate katsumustele pole meil koduste muredega midagi vastu panna. Mõtlen sellele iga kord, kui mõni kehvem mõte tahab ajusoppi pesa teha. See aitab,“ kinnitas ta.

Anne on oma väljaskäimised ja liikumised viinud miinimumini ja võimalusel tellib toitu koju. Kogu sellest olukorrast aitab tema hinnangul üle huumor. Ja kõikvõimalikud suhtluskanalid, mis aitavad sõprade-sugulaste tegemistega kursis püsida.

Aitab ka pere toetus – Anne peres toetatakse üksteist nii palju, kui võimalik. „Näiteks ajast, kui väikese Tommi lastesõim suleti, hoidsin oma lapselast enamiku hommikupoolikutest, et tema emme saaks samal ajal teha oma töiseid rahvusvahelisi veebikoosolekuid ja isa süveneda tõlke ja keeletoimetamise töödesse,“ kirjeldas ta. Tütar ja väimees aitavad Annet jälle omakorda, näiteks toovad poest vajalikku ja aitavad blogi „Muusikud muusikast“ toimetamisel tehnilise poolega. 

Eriolukorra plusspool on olnud see, et viimaks ometi on aega kappe korda seada ning üleliigseks muutunud esemeid ja riideid neist välja sortida. Tavaliselt on selleks aega nappinud. Tänu sellele on ilmsiks tulnud nii mõnigi tore leid vanadest albumitest ja riiuli tagaservast näppu sattunud nii mõnigi unustatud, kuid väga hea raamat. Ka on hakanud taas mõnigi lauluviis kuju võtma, sest nüüd on rohkem aega pilli taga olla.

Anne sõnul aitabki vastu pidada see, kui hoitakse nii end kui teisi. „Põhiline on teha parimat, mida suudad. Mõnikord on parim ka midagi tegemata jätta. Igatahes, soovitan kõike mõistusega võtta, kuid samas ka kuulata oma südame häält,“ lausus ta.