Legendaarne onkoloog Hele Everaus: „Vähidiagnoosi saades on hirm möödapääsmatu.“

«Need kümme päeva vastust oodates olid elu pikimad,» meenutab onkoloog Hele Everaus aega, mil tuli vähikahtlusega silmitsi seista. Nii see isiklik kogemus kui ka isa kaotamine vähile aitab tal patsiente mõista.

«See juhtus 1985. aastal. Olin haiglas valves ja avastasin juhuslikult kaela ühel poolel kaks suurenenud, tihket ja valutut lümfisõlme,» meenutab onkoloog, Tartu ülikooli emeriitprofessor Hele Everaus (67). Toona kaheksandat aastat arstina töötav ja tudengeid õpetav naine teadis täpselt, mida see tähendada võib.Järgmisel päeval näitas ta leidu onkoloogile, kes eemaldas sõlme uuringuks. Vastust tuli oodata kümme päeva. Naine vaevles, kuid ei rääkinud kellelegi. Isegi emale mitte. Ärevust suurendas naabrinaise unenägu, kuidas Hele endale koduaia nurka hauda kaevas. Lõpuks ütlesid saabunud uuringu tulemused: «Tuleb edasi jälgida, ega uusi sõlmi tule.» Ehk: vastus oli segane.

Palju küsimärkeSüda täis ebakindlust, sõitis noor arst end aastaks Pariisi täiendama. Alguses kontrollis kõiki paiku, kus lümfisõlmed võivad suureneda. Siis lõi käega ja uut probleemi pole õnneks senini tulnud. «See kogemus õpetas mind mõistma, mida tähendab tõsise haiguse kahtlus ja kuidas kõige sellega hakkama saada,» tõdeb ta.Ennekõike õppis Hele, et hirm sellises olukorras on möödapääsmatu, sest mitte keegi meist ei oota haigusi. Eriti kasvajalisi protsesse. Vähidiagnoos paneb uude olukorda, kus ei osata midagi arvata. «See on koht, kus vajatakse abi, tuge ja infot. Vaid siis saab ravi anda oodatavaid tulemusi,» märgib onkoloog. Peale haige vajavad infot ka lähedased.Samas teeb kogu selle olukorra keerulisemaks tõik, et igal patsiendil käitub haigus erinevalt. «Me teame vähki haigusena üle 3000 aasta, kuid ikkagi on veel väga palju küsimärke.»Üks viis, kuidas seda keerulist haigust tundma õppida, on kuulata patsiente ja nende haiguslugusid. Sel põhjusel otsustas staažikas vähiarst panna õla alla Eesti tervishoiumuuseumi vähilugude kogumise algatusele «Elu vähiga. Jaga oma lugu».