Sündinud, malenupp peos. Eesti võimsaim maledünastia – Merike Rõtova ja tema järeltulijad

«Borja kinnitas mulle, et teadis mind nähes kohe esimesest silmapilgust – see on tema naine!» meenutab Merike Rõtova (83) kohtumist tulevase abikaasaga. «Eks seda oli ilus kuulata. Mina seda sama enda puhul öelda ei saanud, aga panin teda siiski tähele.» Aasta oli siis 1962, kui moskvalane Boriss Rõtov saabus Tallinna üleliidulisele armeesportlaste maleturniirile.

Mõlemad osalesid võistlustel, hakkasid suhtlema ja tundsid vastastikust tõmmet. Kui siis Boriss armastuse pärast Eestisse kolis, oli see tema sugulastele šokk – nemad teadsid, et moskvalastega abiellutakse ikka selleks, et suurlinna elama tulla. «Oleksin saanud nende kesklinnakorteri ühes toanurgas elada ... Mina töötasin juba Eesti Raadios ja olin sellega väga rahul,» meenutab Merike.

Rasked ajad

«Alul meil oma elukohta polnud. Mustamäe kodu saime, kui poeg Igor oli juba nelja-aastane. Seni elasime Pääskülas minu isa juures, kel oli seal uus perekond. Ruumi nappis ja Moskvas sündinud Igor oli põhiliselt mu ema juures Türil, kus käisime teda nädalalõppudel vaatamas. Mustamäel saime lõpuks ometi kolmekesi elada.»

1970. aastal sündis tütar Regina, kolm kuud enne tähtaega. Lapsuke kaalus vaid 670 grammi ja pidi mõneks kuuks haiglasse jääma. «Oli üldse ime, et ta ellu jäi,» tänab Merike saatust. «Tänu sellele oli mul aga helge lapsepõlv – kõik, mis ma tegin, oli väga tubli saavutus,» muigab Regina (49).

Kuningate soost

Merike rääkis lastega eesti, isa vene keelt. «Igor oli nelja-aastane, kui Borja püüdis samuti temaga eesti keelt kõnelda, aga märkasin, et lapse juttu tekkis vene aktsent ... Nii et see sai ära lõpetatud ja edaspidi rääkis Igor isaga vene keeles.»

Merikesel ja Borissil oli kokkulepe, et pojale paneb nime isa ning tütrele ema. Nii on Igor isa valik. Regina sai aga emalt eesnime, mis tähendab ladina keeles kuningannat, sest abielludes pidi Merike loobuma oma perekonnanimest Kuningas.

Kirjandusloolasest isa Oskar Kuningas oligi see, kes Merikesele malet õpetas ja soovitas alustuseks avanguid. Isa mängis edukalt ka turniiridel, ema Elsa tegutses aeg-ajalt malekohtunikuna.

«Ega see isale eriti meeldinud, kui ma turniiridel hakkasin osalema. Ta oli arvamusel, mida tänapäeval pole kena väljagi öelda – naised ei peagi malet mängima ... Samas isa ikka toetas mind.»

Malendid kui mänguasjad

Regina nendib, et tema kohta on öeldud: tüdruk sündis ettur suus. Malendid olid talle samasugused mänguasjad nagu teised lelud. «Vahel mängisin malenuppudega lasteaeda, kus kuningas ja lipp olid kasvatajad. Või sõda koos venna tinasõduritega. Pärast mängu tuli malenupud algseisu tagasi tõsta.»

Malet Regina koos vennaga lapsepõlves ei mänginudki, sest vanusevahe oli seitse aastat. Ent Igorgi on osalenud Eesti meistrivõistlustel, oli üks Maleliidu asutajatest ning üürikest aega ilmunud Eesti Malelehe toimetaja. Nüüd seostame Igor Rõtovi nime ammugi ajalehega Äripäev. Ka Igori abikaasa Tuulikki Laesson on maleilmas tuntud nimi.

Lapsepõlves, kui pereliikmed aina võistluste vahet sõitsid ja alailma keegi kodust ära oli, ei unistanud Regina sugugi malekuulsusest. Merike noogutab: «Abikaasa oli tõesti palju võistlustel. Kui lapsed olid väikesed, mängisin mina põhiliselt Tallinnas toimunud turniiridel. Vahel tuli laste pärast mõnest võistlustest ka loobuda ja see ajuti kurvastas. Ent nüüd, kui mul on nii palju toredaid lapselapsi, saan aru, et tegin õigesti.»

Regina pakub, et hakkas malet mängima seetõttu, et emast sai Malekoolis treener. «Algkoolis käisin teises vahetuses ja hommikuti tuli aega parajaks teha. Malekoolis toimusid aga tunnid kaks korda nädalas ka hommikul kell 10.» Reginal hakkaski mängus hästi minema. Ta mäletab selgelt esimest võistlust kümneaastase tüdrukuna. Paraku kaotas ta ühele kuueaastasele poisile ja jooksis WCsse nutma. Nii piinlik oli.

Regina siiski mängule käega ei löönud ja 7. klassis läks juba spordiinternaatkooli.

Kuue lapse ema

Ka Regina abikaasa, temast 12 aastat vanem Jaan Narva on maletaja. Võistlustelt nad üksteist teadsidki. Moskvas malet õppinud Jaanist sai Eestisse naastes noortekoondise treener. Reginat treenis isa Boriss.

«Olin 19aastane, kui Jaan mulle abieluettepaneku tegi. Ütlesin, et küsigu aasta pärast uuesti. Näed, küsiski ...»

«... ja siin me nüüd oleme,» lisab Triin (25) lustakalt. Kokku on paaril kuus last – Ann, Triin, Mai, Mart, Jaan Oskar ja aastane Els Marie.

«Kuut last ma ei plaaninud. Kui Mai sündis, mõtlesin lastega väljas käies, et kõik vaatavad – nii palju lapsi … Ma ei tundnud tutvuskonnas kedagi, kel oleks olnud rohkem kui kolm last.» Tipptasemel malemängu ja laste kõrvalt on Regina õppinud veel Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, kuigi töötab juba paar aastakümmet pangas. Praegu käib küll osalise ajaga tööl ja sel ajal tegeleb pesamunaga isa. Regina märgib, et ükski laps pole varem nii kiiresti aastaseks saanud!

Triinu sõnul pole Regina just klassikaline ema, «aga me ise oleme ka teistsugused lapsed, nii et klapime».

Regina viskab nalja: «Kui ütled, et ema on naismaletaja, on sellega kõik öeldud.» Kord taas meistrivõistlusteks valmistudes lahendas naine kahe nädala jooksul sadu maleülesandeid ja oli siis täiesti rabatud, kui Jaan Oskar joonistas lasteaias nende perest pildi, millel isa tegi süüa ja ema istus arvutis. Vanaema Merike ütleb seepeale – see ju moodne aeg. Regina ohkab aga: «See oli õudne.»

Triinu sõnul toetab ema igati laste huvisid, «esikohal on see, et saaksime turniiridel käia.»

Suguvõsa malekuulsus

Merikese lapselapsed on kõvad maletajad, kõigist kaugemale on aga jõudnud Mai Narva (20), kes täitis viimastel aastatel kaks korda suurmeistri normi, aga suurmeistri tiitli saamiseks tuleb see norm veel kolmandatki korda täita (Eestis on praegu vaid üks naissuurmeister Tatjana Fomina – toim).

Mai tipptulemuseks on seni jäänud kuni 16aastaste tütarlaste Euroopa meistri tiitel.

Kui muidu toimuvad meeste ja naiste võistlused eraldi, siis vanaema sõnul lööb Mai läbi ka meeste arvestuses. «Ta hakkas nii noorelt mängima, mehed harjusid temaga. Maile pole häbi kaotada.»

Kas olete omavahel ka konkurendid? «Me ei taha omavahel võistelda, sageli lepime viiki,» sõnab Triin. «Punkt jääb igal juhul peresse, pead ju ka jõudu hoidma.»

Ka see on väga eriline, et Eesti olümpianaiskonda on mitmel korral kuulunud ema ja kaks tütart. Olümpial Narvad omavahel ei mängi, sest ollakse ju tiim ja see neile kõige rohkem meeldibki – mängida koos ühise eesmärgi nimel, mitte üksteise vastu. Nende parim tulemus on pärit 2016. aasta olümpialt, kus saadi selle sajandi parim, 26. koht.

Moodne vanaema

Vanaisa Borissi võttis ränk haigus juba 30 aastat tagasi. Kas Merike end üksikuna ei tunne?

«Ei! Olen Regina peret palju aidanud ja pidanud nelja vanavanema eest väljas olema,» ütleb tegus naine. «Jah, meil on maailma parim vanaema!» kinnitab Regina.

Nii on just Merike koos lapselastega palju reisinud, saatnud neid võistlustel. «Kui mina olin tööl või väiksema lapsega kodus, käis vanaema nendega kaasas, viis ka laulutundidesse. Kui teda poleks olnud, ei oleks ka lapsed malemängijad – ma ei saada ju kaheksa-üheksa-aastaseid üksinda teise riiki võistlema.»

Lisaks on tüdrukud lõpetanud Nõmme muusikakooli klaveri erialal – nende heliloojast vanaisa Heino Narva lõpetas omal ajal kaks korda konservatooriumi kompositsiooni ja metsasarve erialal.

Triin, kes käis vanaemaga maletundides kaasas juba kaheaastaselt ja on nüüdseks saanud magistrikraadi Tallinna Tehnikaülikoolis rakenduskeemia ja biotehnoloogia alal, toob veel välja, kui sujuvalt vanaema nutimaailmas toime tuleb.

«Jah, arvatakse, et 80+ ei jaga enam midagi. Kui ema läks raamatukokku ja pidi seal oma andmeid korrigeerima, küsiti temalt: noh, e-maili muidugi pole?» räägib Regina.

Merike on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ning peab ennast just arvuti-, mitte  telekainimeseks. Ta teeb siiani toimetajatööd ja kirjutab artikleid. Muide, Merikese õde oli varalahkunud kirjanik Astrid Reinla ning näitleja Helle Kuningas nende onutütar.

Teater on ka Merikese suur armastus. «Kui lastelastega teatris käin, teen vaheajal pilte ja panen kohe Facebooki meie pere sõbragruppi teistele näha.»

Igal hommikul ärgates mõtleb elurõõmus Merike: «Kui tore, et mul on jälle üks päev vabas Eestis elada!»

 Vanaema on õpetanud isetust

Mai Narva, naiste rahvusvaheline meister, USA Marylandi ülikooli psühholoogiatudeng

«Kõige esimene mälestus on hetkest, kui olin viieaastane ning mu vanemad õed Triin ja Ann läksid Prantsusmaale malevõistlusele. Tahtsin ka nii väga minna, aga ema ütles: «Siis pead õppima malet mängima.» Mispeale vastasin: «Okei, õpeta mind.»

Vanaemaga mängisime aastaid välkmalet, kuni liiga tugevaks sain. Vast temaga tundsingi oma perest enim konkurentsi, sest eriti alguses olid mängud võrdsed ja tõstsid mu võistlushimu.

Tugevamaks saades hakkasin vanaema välgus tihedamini võitma. Iga maletaja teab, et kaotada ei ole meeldiv. Ent vanaema mängis minuga ikka. Ka siis, kui mõlemad teadsime, et tõenäoliselt võidan. See õpetas mulle isetust.

Meie põhilised peretraditsioonid on samuti vanaemaga seotud. Tema ühendab meid ka nüüd, kui mina, Triin ja Ann juba mujal elame. Jõulude ajal saame kõik vanaema juures kokku. Ka tema sünnipäeval. Üks lahe traditsioon on seegi, et vanaema on käinud meie kõikidega eraldi kas ooperis, operetis, kontserdil, balletti vaatamas jm. See on me kultuursele osale väga palju juurde andnud.»