EAKAD ISOLATSIOONIS: „Naeratan oma koerale, kassidele, kanadele ja pardile! Ja sõbrannaga teeme telefonis kalli-kalli, ei ole elul häda midagi!“

„Naeratus aitab alati!“ ütleb ühes Kesk-Eesti külas üksinda elav 70ndates Helgi elurõõmsalt, kui küsida, kuidas ta praegusel äreval ajal muust maailmast äralõigatuna toime tuleb. Aga kellele naeratada, kui ühegi inimesega kokku ei saa? „Oi, ma naeratan oma koerale, kassidele, kanadele ja pardile! Ja telefonis sõbrannaga kõnet lõpetades ütleme teineteisele alati – naerata! Siis naeratamegi vastastikku ja teeme telefoni kaudu kalli-kalli. Ei ole elul häda midagi! Näe, nüüd tuli päike ka välja ja naeratab mulle! Kohe on parem tuju ja tööisu!“

Praegu on ärev ja teadmatusega immutatud aeg, kus vanemaealistel on tungivalt soovitatud end koduseinte vahel viiruse eest varjus hoida. On neid, kellel on üksindust ja lähedastega vaid interneti või telefoni teel suhtlemist raske taluda ning hirm ja mustad mõtted on kerged tulema. Teised suudavad säilitada rõõmsa meele ja keskenduda sellele heale, mis alles on. Kõik nad aga vajavad praegu tavalisest rohkem, et neile helistataks ja küsitaks: „Kuidas sul läheb? On sul toidukraam olemas? Kuidas ma saaksin sind aidata?“

Lastelaste igatsus