Pere ja lapsed

Appi, ma ei jaksa enam süüa! Aga lõpetada ka ei suuda! 

Helle Rudi, 20. aprill 2020 06:00
Foto: Stanislav Moshkov
Päevast päeva nelja seina vahel istudes tulevad pooled sammud sellest, et lakkamatult kööki sammun. Kõht pole kordagi tühi, aga söömata olla ka ei saa. Elu nagu nali – söön korra päevas ehk hommikust õhtuni. Kuidagi peab sellele pidevale õgimisele ju piiri panema. Proovisin järele mõne internetist leitud soovituse.

Pane külmkappi silt
Tundub lihtne lahendus, kui söömine muutub automaatseks. Kirjutad trükitähtedes suure sildi ja paned selle külmkappi. Mis vägisõnad täpselt kirja saavad, see on vaba valik. Just nimelt paned kappi, sest uksele magnetiga kinnitades kipuvad meeldetuletused maha libisema ja kaduma. Nagunii on vabandusi varnast võtta, ei pea seda veel kergemaks tegema. Päevakese töötab nipp väga hästi. Kui ka transis kapini sammud, tuleb silti nähes ikka meelde, et tegelikult pole sealt vaja midagi otsida. Jama oli aga selles, et paber liikus mingil moel vettinud spinati ja kodujuustu vahele ning polnud enam loetav. Ent see oli kõigest väike tagasilöök. Uus silt ja katse läheb edasi. Kirjutasin lausa punasega: «Kas tõesti? Jälle siin?» Iroonia on teatavasti salakaval ja mõjus relv. Paar päeva hiljem oli aga meel kogu isolatsioonist nii must, et rebisin sildi maha. Jäi pidevalt ette. Kokkuvõttes võib terve majapidamise igas suuruses ja värviga silte täis kleepida, aga nende mõju pole igavene – sa lihtsalt harjud nendega ära.

Vaheta dressid päevitusriiete vastu
Üle talve seisnud suveriiete esimene kandmine on alati paras löök enesehinnangule. Kusjuures põhjus pole isegi selles, et talvepolster enam värvli vahele ära ei mahu. Tihti ajab naerma see, mis eelmisel suvel moes oli, ja seegi, et endale tundus mõni riideese toona «väga stiilne». Ent peast käis läbi ka mõte, et toitumises võiks paremaid valikuid teha. Tõmbasin trikoo selga – tõesti ebamugav ja söögiisu kadus võluväel. Varsti tabas aga mind üks praktiline tagasilöök – külm hakkas. Ahiküttega korteris on selle nipi jaoks veel liiga vara. Samas töötab hästi.

Hajuta tähelepanu ja oota 10 minutit
Puhas klassika. Kes soovitab juua klaasi vett ja oodata kümme minutit, kes raamatut lugeda, kes muusikat kuulata. Võimalusi on lõputult. Täitsa usun, et sellest võib isegi abi olla. Ainult minul puudub kannatus. Võin isegi kümme minutit ära passida, aga kui selle aja jooksul just külmkapist kilomeetri kaugusele pole liikunud, sellest suurt tulu ei tõuse. Kook ja võileib ahvatlevad endiselt ja isu on isegi kordades suurem. Suurest vihast sööks lausa poole rohkem, kui eelnevalt plaanitud.

Pane tööle kujutlusvõime
Ülesanne järgmine. Sööd armastatud toidupalu, aga kujutad ette, et hamba all on hoopis midagi jälestusväärset. Näiteks kui kõige suuremaks nõrkuseks on šokolaad, siis seda hammustades kujutad ette, et sööd hoopis tuunikalakonservi. Lõpuks ei isuta enam šokolaadi järele, sest see maitseb nagu konserv. Kõlab nagu teatrikooli esimese kursuse ülesanne? Seda see on. Kusjuures peamurdmine oli seegi, et välja tuli mõelda midagi, mis mulle ei maitse. Tunnistan, et olen nii head elu elanud, et pole pidanud sööma midagi, mida ei taha. Tuunikalakonserv oli kompromiss endaga, sest midagi muud ei meenunud. Kokkuvõttes ei ole minus kaduma läinud noor Ita Ever ja näitlejameisterlikkus on olematu. Mälun, mis ma mälun seda šokolaadi, aga tuunikala maitset ei tunne. Natuke tunnen selle üle isegi rõõmu, sest ei taha head asja enda jaoks ära rikkuda.

Osta näksid, mida kohe süüa ei saa
Seda trikki kiidab tuttava tuttav – nii et algus on paljulubav. Tema toob näiteks, et banaanijäätise valmistamiseks peab sügavkülmast välja tõstma banaani ja ootama vähemalt kümme minutit enne, kui selle saab püreeks suristada. Kokku kulub 15 minutit koos viimistlemisega. Kui spontaanselt ei saa pakki avada ja kohe süüa, teed seda harvem. Samas saab endale ikkagi head ja paremat lubada. Mina banaanist ei hooli (tore fakt: banaan on looduslik Snikers, sest selles on nii palju energiat). Minule maitsevad kergelt sulanud kirsid või mustikad. Jah, ootama (loe: kannatama) veidi peab, aga on seda väärt. Raputan peale veidi mandlilaaste või midagi muud krõbedamat, mis kapis leidub, ja täitsa viisakas vahepala. Mis veel olulisem, natuke rahunesin maha ega pistnud poolt maakera korraga kerre.
Mina astusin isegi sammu edasi ja proovisin sama põhimõtet küpsetistega. Ennemalt võisin kõike sisse vohmida seni, kuni hakkasin neid ise tegema. Tavaliselt tähendab see vähemalt tunnist möllamist köögis koos tüütu koristamisega. Ja töötas! Küpsetamine mõjub rahustavalt ja tulemuse saamiseks peab ootama. Kui laiskus oli suur, et midagi ise teha ei viitsinud, siis järeldasin, et seda ei läinud vajagi. Lõpuks võitsid Ragne Naistelehe retsepti järgi tehtud lihapirukad. Sõin neid kolm päeva jutti ega tundnud end kordagi selle pärast pahasti.

Foto: Yuganov Konstantin


Kuidas tekib pidev söögiisu?

Tuuli Taimur, toitumisnõustaja toitumisnõustamise erapraksises Nutrilligent ja koolitaja Rahvatervise Akadeemias.

Sageli pöörduvad inimesed stressiolukorras toidust n-ö „lohutust“ või „tuge“ saama. Söömine tekitab heaolutunde, eriti kui toit on süsivesikute- ja rasvarikas. Sageli süüakse ka automaatselt n-ö sisse õpitud harjumuse tagajärjel või igavusest. Nii enese lohutamine ja premeerimine saab alguse lapsepõlvest. Pideva näksimise taga võivad olla erinevad põhjused. Seda soodustab ebapiisavad või ära jäetud põhitoidukorrad, janutunne, mida aetakse segi näksimisvajadusega ja liigne kiirete süsivesikute tarbimine. Viimane põhjustab veresuhkrutaseme kõikumisi ja soodustab ikka ja jälle järgmiste süsivesikute järele haaramist. Kipume eelistama siis magusat ja kiireid süsivesikuid, kuna süsivesikud on esmaseks energiaallikaks. Kui menüüs on palju kiiresti imenduvaid süsivesikuid, siis tekitab see justkui „jojo“-efekti – kiirele veresuhkrutaseme tõusule järgneb kiire langus ja aju saadab signaali, et nüüd on jälle kiiresti energiat vaja. Teiseks tõstavad süsivesikud ajus serotoniini ehk õnnehormooni taset, mistõttu haarame stressirohkel ja intensiivsel perioodil rohkem magusa järele. Kolmandaks on see seotud harjumusega oma igavust või emotsioone toiduga leevendada.

Esimene samm pideva ampsamise vältimiseks on seda teadvustada. Tuleb ära tunda, miks süüakse  või näksitakse. Kas selleks on igavus, harjumus, füsioloogiline nälg? Kui seda mõista, siis on seda võimalik paremini kontrollida.

Soovitused karantiiniajaks on:

• Ära osta koju küpsiseid ja ebatervislikke näkse.

• Mõtle läbi ja vajadusel valmistu juba õhtul järgmise päeva toidukordadeks (näiteks valmista õhtusöök nii, et seda saab pere süüa ka järgmise päeva lõunaks)

• Vahepalad tee kindlatel aegadel ja pane muul ajal söök nina eest ära. • Näksimiseks ja vahepalaks varu tervislikumaid alternatiive – pähklid-pähklisegud, puuviljad, köögiviljad mille kõrvale sobivad nt nii hummus kui kodujuust.


Siga valvuriks
Ahjaa. Olen näinud, et pilapoodides müüakse ka dieedipõrsaid. Avad külmkapi ja sind tervitab selline kisa, nagu oleks siga aia vahele kinni jäänud. See võib isegi töötada, sest patustaja tõmmatakse kohe vahele. Samas võib külmkapist tulevast kisast paari päevaga nii villand saata, et ruigaja lendab kauge kaarega prügikasti.
Kes soovib, see proovib!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee