LUGEMISSOOVITUS | Raamat, mis sõnab: „Maailm on ometi täis aeglasi imesid“

Nimelt sõidab raamatu minajutustaja Prantsusmaale kloostrisse uurima üht imelugu. 900 aastat tagasi kukkus sealkandis kaljult alla naine, kes jäi pärast neljakümne meetrist vabalangemist ellu ning kuulutati pühakuks. Ent kas see, mis Adèle’iga juhtus, oli ikka ime?
Mees elab kloostrivendadega sama katuse all, osaleb jumalateenistustel ja võtab ümbruskonnas ette uurimisretki, süveneb arhiivis vanadesse ürikutesse. Päevad enne jõule ja aastalõppu kulgevad rahulikult ning vaikselt, nii et lugedes küll pulss aeglustub, ent kasvab soov teada saada, kuhu see kõik välja jõuab... Tasapisi koorub lahti mehe enesegi lugu. Selgub, et rohkem kui tõde – see, mis ikkagi mitu sajandit tagasi juhtus –, on mehel endal vaja teha rahu omaenese minevikuga ning valulike peresuhetega. Raamatu lõpupeatükid ongi tõeliselt liigutavad, avades uusi ootamatuid kihte.

Haahtela, kes on erialalt psühhiaater ja võtab oma erapraksises kaks korda nädalas patsiente vastu, on öelnud, et ta ei tahaks oma raamatutega maailma viletsust lisada, vaid hoopis lohutust pakkuda. Tema teostes leidub alati poeetilisi meeldejäävaid võrdlusi ning mõtteteri. Näiteks kordub selleski väikses raamatus paar korda mõte aeglastest imedest. „On imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt.Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid.“

Tõlke eest tuleb tänada raamatu eesti keelde pannud Kai Aareleidi.