ME SAAME HAKKAMA | Eesti tippmodell Kätlin Hallik: kohanemine on praeguse aja märksõna

Praegusel ajal, mil kodu on püha paik, tunnen, et tegelen täpselt nende asjade ja mõtetega, mis muidu jäidki tolmu koguma. Kõige suurem väljakutse on minu jaoks rutiini loomine, sest nii mõnus on ju poole ööni raamatut lugeda, kui tunned, et maailm ei oota sinult hommikul vara tegusid. Aga kohanemine on praeguse aja märksõna. Kui kodusolemise esimene nädal mõjus kui kauaoodatud puhkus ja päris hea oli olla, siis teine nädal tõi ärevuse ja juba tundus kõik igavikuline. Need emotsioonid üle elatud, olen nüüd palju rahulikum.

Päeva üheks oluliseks osaks on pere ja sõpradega suhtlemine ning muidugi ka kodus trenni tegemine ja väljas jalutamine. Looduses on nii ilus vaadata, kuidas kevad ärkab – on näha, et loodus on õnnelik. Naudin väga ka toidu tegemist ja söömist nii, et kuskile pole kiire.

Koduste toimetamiste valguses kirjutasin üks päev endale kõik tegevused paberile, mida võiks korda saata, ja siiani pole lõpuni jõudnud. Tunnen, et mu elu teeb lihtsamaks fookuse seadmine ja enda tervislikult tegevuses hoidmine. Nii plaanin kodu eriti põhjalikult koristada, ämblikega ümberasumisläbirääkimisi pidada, riided, mis mind enam ei kõneta, uuele ringile saata ja ka palju lugeda. Aga et kõik liiga asjalikuks ei läheks, siis juba õige pea vaatan kindlasti ka Bollywoodi filme, sest need on nii naljakad, üle võlli ja uskumatult kirjud. Lugesin ka Charlie Chaplini elulooraamatut ning jäin ta tummfilme vaatama – seal on eluterve huumor nii peenelt esitatud.

Muusikagi loob palju meeleolu. Mõni hommikukohv möödub Georg Otsa või Frank Sinatra, teine aga hoopis Mick Pedaja või Beyonce'i seltskonnas. Vahel aga värvin näo ära ja teen endast pilte, et ikka ka sellest ajast oleks dokumenteeritud mälestusi vanaema fotoalbumisse jätta. Kergus, rõõm, ja nali toovad ohtralt päikest juurde. 

Kuidas aga pea selge hoida? Ma usun, et kriitiline mõtlemine on siinkohal suur sõber. Näiteks uudiseid lugedes võib pea ees musta vette kukkuda ja üle mõelda ning ärevusse sattuda, seetõttu peab oskama piiri pidada. Nii vaatan uudiseid korra päevas. Kui aga on midagi tõeliselt olulist, jõuab see info ka läbi pere ja sõprade minuni. Ja muidugi on kõige olulisem positiivne suhtumine, sest nii negatiivne üldse ei haakugi külge!

Mulle tundub, et oleme alles suurte muutuste lävel ning tagasi pole mõtet vaadata. Pigem ikka, kuidas edasi, sest ma usun, et iga päev peame võtma vastutuse, mida ning millesse me usume ning kuidas oma emotsioonidel voolata laseme. Kõik möödub! Usun alati, et kõik muutub paremuse suunas, isegi kui me seda praegu ei oska näha.