"Nooremana meeldis mulle ikka "draamat" teha. Põdeda maailmavalu, mõelda, et mind ei mõisteta, et mina olen, mina saan, mina pean, mina tahan... Naeruväärne," räägib ta ajakirjas Anne & Stiil. "Vanemaks saades adud, et elu kipub komöödiaks kätte, eriti kui vaadata, mis ühiskonnas toimub. Kohati täielik farss."
Kommentaarid