ME SAAME HAKKAMA | Moekunstnik Anu Lensment: „Kodus molutamine pole kunagi olnud nii tervitatav ja vaat et kangelastegu.“

“Hetkel püüan mõtestada olukorda, kuhu oleme sattunud, mõjud on väga otsesed ja jõulised. On palju asju, mida ma ei saa, aga õnneks päris palju ka neid, mida saan teha.

Ma ei saa minna Viljandisse oma ema ja sõpru vaatama, sest teatavasti võib viirus kanduda ka end täiesti tervena tundvate inimesete kaudu.

Ma ei saa veel minna maakodusse, sest see maja ei pea piisavalt sooja ning internetiühendus on seal nii vilets, et e-õppest ei tuleks midagi välja. Pealegi, on ka seal oht maapoes käies või juhuslikult kohtumistega enese teadmata viirust levitada. Parem püsin kodus.

Ma ei saa aktiivselt tööd teha. Kõik suuremad projektid, millega aktiivselt tegelesin, on peatunud. Aprillis pidanuks Luksemburgis algama filmi “Erik Kivisüda” teine võtteperiood, pooleli jäi ETV saatesari Klassikatähed, edasi lükati mitmeid muid stilistitöid jne. Veel jätkab saade “Hommik Anuga” ning selle heaks püüan anda oma võimalikult kontaktivaba panuse.

Aga! Ma saan vabalt inspiratsiooni otsida, tegevusplaane haududa, võimalusi kaardistada ja mõtteid koguda. Ükski kriis ei jää ju kestma ning ma ei tahaks leida end uue etapi alguses juhmi näoga seismas aru saamata, mis suunas nüüd tuleks tormama hakata.

Ma saan helistada või sõnumite teel suhelda kõigi oma sõpradega ja pereliikmetega. See ju ka suur asi.

Ma saan olla õnnelik lapsevanem, sest mu 12-aastane järeltulija alistas lennult distantsõppe väljakutsed ning ta jaoks ei paista uudne teadmiste omandamise süsteem üldse raske olevat. Samuti on ta nii mõistlik ja saab aru, et praegu pole sõpradega ringi jooksmise aeg. Aitäh kõigile e-süsteemide loojatele ja õpetajatele, tänu kellele meil siin Eestis õppetöö jätkub. Teisiti, kuid siiski. See annab lastele kindlustunde ning hoiab neid heas mõttes rutiinses tegevuses, mis on kriitilisel ajal väga tähtis.

Ma saan lihtsalt niisama olla. Ma ei tee päevade kaupa justkui midagi olulist, näiteks pole jõudnud ei korralikku suurpuhastust teha, aknaid pesta ega hulgaliselt raamatuid lugeda. Kolm korda päevas kokkamine, muu tubane tuterdamine ning enda uudistega kursis hoidmine võtab uskumatult palju aega. Aga ega ma ei ole end piitsutanud ka. Olen niisama ilma mingi erilise plaanita ja kui tahan. Pean tunnistama, et olen seda ju tegelikult tahtnud ja see oskus ongi natuke rooste läinud vahepeal.

Ma saan avastada. Me igapäevane väljakutse tubaste tegevuste kõrval on see, et püüame leida igal päeval Tallinna ümbruses loodusest mõne võimalikult inimtühja koha, kus veidi hingata ja liigutada. Ja, uskuge või mitte, see on õnnestunud. Vaid paarikümne kilomeetri raadiuses linnast on ohtralt looduskaitsealasid, väherahvastatud matkaradu, randu  ja metsateid. Võta näiteks lihtsalt kaardirakendus lahti ja vaata, kus on suurem roheline ala, tee kindlaks, et see ei ole liiga menukas koht, nagu Pelgurand, Pääsküla raba või Nõmme park vms ning mine ja avasta. Meil siin Eestis on paljude tiheasustatud riikide ees ikka võimas eelis, et saame minna suure vaeva ja kütusekuluta metsa või randa, kus pole kedagi teist silmapiiril. Aga ma ei hakka neid enda avastatud kohti siin targu nimetama, et mitte järgmist Viru-raba-sündroomi tekitada. Igaüks leiab ise, kui vähegi soovi on, see pole keeruline. Mõistan, et olen seni olnud oma kindlates jalgratta- ja käiguradades liigagi kinni ja pole osanud veidi laiema pilguga  vaadata. Ma loodan, et see võimalus jääb meil ikka alles ka saabuvatel kriitilistel hetkedel."

Kui esimesed päevad karantiini olid ärevad, siis praeguseks ei ole enam tugevaid emotsioone ega võbelemist ning on tekkinud teatav kohanemine.

Samas, olen jätkuvalt mures meditsiinitöötajate pärast. Mu enda õde töötab hooldushaiglas ja ma kujutan selgelt ette, et praegu veel piiripealne olukord võib pöörduda väga hirmutavaks õudusunenäoks. Väga loodan, et nende asutuses on näomaskide ja kummikinnaste varud paranenud.

Ja väga-väga loodan, et meil ei juhtu enam selliseid idiootsusi, nagu see totter Sportlandi allahindluskampaania. Kas saab olla veel rumalam, et selline asi praegu korraldada ja et sellisel vene-rulett-koroona-rallil osaleda? Lihtsalt piinlik.

Ja ma tõesti loodan, et nüüdseks on suudetud teavitada ka venekeelset elanikkonda olukorra tõsidusest. Mulle tundub, et see on valus teema, mis võib meile veel kätte maksta.

Ma soovin kõigile lähiajaks kõrgendatud vastutustunnet, suutlikkust teha teadlik otsus olla nii palju eraldatud teistest, kui vähegi võimalik ning oskust hoida rahulikku meelt. Kodus molutamine pole kunagi olnud nii tervitatav ja vaat, et kangelastegu. Kui ärevus on sees, siis kindlasti ma ei soovitaks end koroona-uudistesse ja ülevaadetesse uputada, vaid piirduda ühe tasakaalustatud infoga saatega päevas (nt AK). Tuleb olla kursis, aga end ka säästa.  Püsime kodus, püsime terved!!