ME SAAME HAKKAMA | Pärimusmuusik Ants Johanson: „Harjumatu on olukord, kus autosõit on jalgsikäimisest tervislikum.“

„Elu kitsal laeval on päris korralik katsumus. Ise olen kogu elu kellegagi samas toas elanud ja ahtad olud ei heiduta, aga teised mu ümber vajaksid küll rohkem isiklikku ruumi. Kaunis kerged on tekkima erimeelsused ja kõik peavad end kokku võtma, et keset seda viiruseookeani tasakaalus meelt hoida.

Ütlemata harjumatu on olukord, kus autosõit on jalgsikäimisest või rattasõidust tervislikum. Nii saame aeg-ajalt otsida mõne linnast kaugema metsasalu, kus teisi inimesi pole, värskeid lõhnu nuusutada, põnnil ringi tormata lasta ja pikniku pidada. Ning on väike aed, kuhu mahub kroketiplats ja saab tuld teha. Aga oleme ka kaugemale rännanud – teinud mitu “Reisi ümber maailma” ja pöialpoistena kulda kaevandanud.

Kummaline, kuidas selline elukorraldus suunab mõtlema kõige põhilisema peale. Nagu näiteks hakkad äraarvamismängus, kus sulle silt teadmata sõnaga otsa ette pannakse, otsima vastuseid igavikulistele küsimustele “kes ma olen?”, “kas ma olen asi” või isegi “kas ma olen elus?”.

Kui oled niigi arvutisõltlane, siis pole kaugtöö probleemiks, ent pillitundide netis korraldamine võttis küll alguses selja märjaks. Nüüd hakkad ise ja hakkavad ka õpilased selle töömeetodiga vaikselt harjuma. Raadiosaateid saab teha samuti üle interneti ja isegi Tartu linna elukorraldust puudutavad otsustamised saab kohe teha ilma raekotta minemata. Aga kui oled ajaloosõltlane – ja seda tuuakse internetti aina juurdegi – on arvutisistumine ju puha pidu.

Seni on me pere tervised, ptüi-ptüi-ptüi, pidanud. Kuigi tutvusringkonnas on meil mitmeid arste, kellele helistad nagunii vaid hädapärast, on praegu iseäranis raske helistada oma perearstile, sest võib vaid ette kujutada seda abisoovide voolu, mis niigi teda iga päev tabab.  Püüame kõigest jõust teha nii, et võimalikult palju kaaskondlasi terveks jääks ja saadamegi tervist ja tänu kõikidele arstidele.“