Foto: Erakogu
Inimesed
29. märts 2020, 18:37

ME SAAME HAKKAMA | Mallukas: „Karantiin on teinud minust parema ema!“

Uurisime tuntud eestlastelt, millised on nende praegused toimetused ja millele nad segastel aegadel mõtlevad.

"Kui täitsa aus olla, siis praegu, üle kahe nädala karantiinis olles, on need tujud ja mõtted käinud lainetena. Alguses tundus, et kõik on ju täpselt sama. Meist abikaasaga kumbki kodust väljas tööl ei käinud ja olime niigi palju lastega kodus. Aga umbes nädalaga tekkis selline kammitsetud tunne, sest lapsed ei käi ka lasteaias ja kuna ka ise niiöelda närvide puhkuseks ei saanud enam sõbrannadega istuma minna, siis tuli küll veidi selline masendusehoog peale.

Et ma ei suuda ja jõua ja taha kogu aeg nende laste kiunu ja pinina ja tülidega tegeleda. Kui oli silme ees, et okei, täna veel kannatan, homme naeran selle üle sõbrannadega veinipokaali taga, oli seda tunduvalt lihtsam taluda. Jeerum, ma kõlan nagu alkohoolik, nii hull ka asi tegelikult ei ole. Aga lihtsalt kuidagi see puhkuse osa kadus nagu ära ja see tekitas kõvasti pinget.

Õnneks üsna kiiresti sain aru, et variante ongi kaks: kas kohanen olukorraga või masetsen, mille käigus ka teised pereliikmed ja nende tujud kannatavad. Seega - kohanesin. Hakkasin lapsi kaasama kõigesse, mida ma teen. Jah, seda tegime ka enne, aga siis oli rohkem nii, et lasin proovida ja kui väga suureks pusserdamiseks läks, siis võtsin üle. Nüüd tehku aga, mida mul muudki teha, kui hiljem koristada.

Mõned näited: ma koristan kööki, panen lapse nõusid pesema. Las plätserdab. Ma tahan arvutis olla, tema harjutab niikaua vihikusse tähti, sest mina ju ka arvutis kirjutan. Teen süüa, lasen tal ka hakkida, mis siis, et hoian iga kord hinge kinni, et kas nüüd lähevad näpud ka kaasa või mitte. Tähtis on ka endale mitte väga rangeid nõudmisi peale panna. Las ta siis vahepeal mängib seda telekamängu või vaatab seda multikat, selles pole midagi hullu, kui ma lapsevanemana talle iga sekund mingit tegevust ei leia.

Meie oleme kokku leppinud, et päevas meisterdame üht uut asja, mida ma näiteks netist leian. Nõnda oleme valmistanud pudrukarbist koera, kuhu saab suhu paberist konte panna. Oleme mune värvinud, näpuvärvidega mässanud. Lastele meeldib ja mulle ka meeldib. Suurema lapsega oleme paar korda ka videosid teinud, ta ise on Youtube’ist näinud teiste laste videosid ja tahab ka hea meelega proovida, jälle üks tegevus juures. Üldse ma tunnen kuidagi, et see “kiire-kiire” tunne on asendunud sellega, et tegelikult on ju aega ja nii vahva on lastega koos mässata, isegi kui see tekitab koju kaose.

Hiljem mäletame me mõlemad nagunii ainult seda osa, et kui tore oli koos teha, mitte seda, kaua me hiljem segadust likvideerisime. Ma ei tea, ma tunnen, et ma olen parem ema selle karantiiiniga. Aga võib-olla on mul lihtsalt liiga palju vaba aega, et mõelda, heh!

Mul muidugi hea siin heietada ka, ei ole minu töö kuskil esirindel inimestele abi anda, seega saan lastega kodus olla ja peaksin seda hindama, palju on praegu neid, kes ei saa. Ja palju on ka neid, kes kaotavad praegu töö ja raha, et kui need mured on sinust mööda läinud, peaks seda väärtustama, isegi kui praeguse olukorraga kaasneb teadmatust ja segadust. See kõik möödub, kui ise oma panuse anname."