Nüüd, mil ilmselt paljud on otsinud hingepidet heast kirjandusest, vaatas ka meie toimetus üle oma kodused raamaturiiulid. Meie läbi aegade lemmikteosed on teie ees.
Merle Luik, peatoimetajaTruman Capote «Hommikusöök Tiffany juures»Ma olen alati tundnud, et sündisin valesse aega. Ei teagi miks, aga arvan, et minu õige aeg oleks olnud 1930ndate Eesti või 1940.−50ndate Ameerika. Umbes sellest ajastust räägib ka üks mu lemmikraamatuid. Tõsi, lugu iseenesest pole midagi tohutult erilist, kõneledes seiklejahingega preilnast, kelle järele limpsavad keelt nii mafioosod, miljonärid kui ka lihtsad (naabri)mehed. Mind köidab see pigem kui ajasturomaan, mis kirjeldab imetabaselt ja värvikalt elu 1940ndate New Yorgis. Iga kord, kui seda raamatut lugenud olen, tajun mingit imelikku äratundmist. Äkki olen elanud seal mõnes eelmises elus?Kes on näinud 1961. aastal vändatud samanimelist filmi (mis pole küll pooltki nii hea kui raamat), teab, et seal käib osake tegevust ühes konkreetses Tiffany luksusehete kaupluses. Kui käisime perega mõni aastai tagasi New Yorgis, oli meil kokkulepe: igaüks valib ühe koha, mida ta kindlasti näha tahab. Kes tahtis Vabadussammast, kes Central Parki. Mina tahtsin kindlasti üles otsida just SELLE Tiffany kaupluse. Otsisimegi. Läksime isegi poodi sisse, sest abikaasa arvas, et tahab mulle sealt midagi pisikest mälestuseks osta. Aga jah, paraku oli seal kõik niiiiii jube kallis, et me poleks saanud endale lubada isegi võtmerõnga soetamist. Hommikusöögist rääkimata!
Vilve Torn, tegevtoimetajaElla Fonjakova «Tolle talve leib»Oli aasta 1979. Õppisin toona seitsmendas klassis, kui raamatupoe lettidele ilmus tagasihoidlikes värvides kujundatud jutustus ajaloo ühest karmimast katsumusest. Olen seda lugenud kümneid kordi, kuid ikka ja jälle võtan riiulist välja. Peakangelane, väike tüdruk Leena elab koos lähedastega üle Leningradi blokaadi, kuid lapse silmad ja kõrvad panevad sageli humoorikas võtmes tähele asju, mida täiskasvanud enam ei märka.See pole kaugeltki karm, pisaraid kiskuv lugemine. Vastupidi – tragi piiga jääb rõõmsameelseks ka siis, kui täidest puretud keha krõbedas pakases alla vanduma hakkab ja sugulaste lemmikkassist raguu keedetakse. Mina loen seda raamatut siiani nii, et vaaritan alati kõrvale midagi väga head.
Kommentaarid (0)