TOIMETAJA KOLUMN | Kuidas kodukontori kaoses koos väikelapsega vastu pidada?

... kui see hull periood siin nelja seina vahel läbi saab, eks ole näha, kas mul veel elukaaslanegi alles on (kergelt muiates ja naljaga pooleks, ent siiski). Kahekesi kodukontoris töötada ning samal ajal peagi kolmeseks saava lapse meelt lahutada, kes samuti lasteaia asemel kodus aega veedab – no ei ole meelakkumine!

Mõni päev on ilusam kui teine. Mõni päev on kohe väga-väga kole. Üks vihastab (tegelikult ikka mõlemad, aga ma ei võta ju kunagi süüd omaks), teine jonnib (see pisike) ja kolmas tahab ennast hullumajja sisse kirjutada.

Sotsiaalmeedias on kahte sorti inimesi. Ühed, kes kirjutavad ja jagavad kogu aeg seda, kuidas neil on nüüd nii palju aega lugeda, koristada, organiseerida, remonti teha ja nii edasi. Kas tõesti võtsid kõik need inimesed puhkuse? Või töötavad nad öösel? Või kuidas see võimalik on? Me ei läinud ju puhkusele? Mul ei jää kodukontori kõrvalt aega, et süüagi teha.

Teine sort on need inimesed (peamiselt emad), kes on pahased kõigi nende peale, kes julgevad öelda, et on selles kodukontori kaoses hulluks minemas, sest nemad on kogu aeg oma lastega kodus ja see ongi nende elu ning vingujad peaksid vait jääma.

Aga ma ei jää vait ja ma ka ei vingu. Minu jaoks selline elu ei ole tavaline argipäev. Jah, kui mu laps on haige, töötan isegi kodukontoris. Aga mitte ei ole kolmekesi koos kaks nädalat järjest, saamata ainsatki sotsialiseerivat hingetõmbepausi.

Leidub ka inimesi, kes ei saa aru, mida kõik need teised nädalavahetusel ehituspoes tegid, sest rahvast oli nii palju, et nad ei leidnud parkimiskohta! Halloo... aga mida sa ise tegid? Ilmselt tegi enamik poodlejatest sama. Läks kiirelt mingit vajalikku asja ostma, et saaks ennast kodus mõne tegevusega maandada. Või täiendas kodust meisterdamisarsenali, et saaks tavapärasel tööajal midagigi tehtud. 

Mul on üks üleskutse. Mitte see, mida kõik korrutavad, et „kurat võtaks, inimesed, püsige kodus“ – kuigi seda võiksite ka teha –, vaid hoopis: palun, ärme ründa üksteist!  Oleme üksteise suhtes sallivamad ja elame üle selle isolatsiooniaja!