ANDEKAS! Näitleja Klaudia Tiitsmaa: kui sain ülesande joonistada raamatupilte, saatsin poja hoidjaga mängima

„Ega selles, et lastelaulikule pildid joonistasin, mingit müstikat olnud,“ naerab Ugala teatri näitleja Klaudia Tiitsmaa (29), kes Ugala sajandaks sünnipäevaks loodud lauluraamatule illustratsioonid lõi. Teater pakkus kunstisoonega näitlejale võimaluse, millest ta rõõmuga kinni haaras. Koroonaohu tõttu sellelt laupäevalt edasi lükatud lastelaulude kontserdi videokujunduski põhineb Klaudia illustratsioonidel.

Klaudia, kunstnike Resa Tiitsmaa ja Margus Tiitsmaa tütar, on pliiatsite ja pintslitega alati sõbrasuhtes olnud. Tõsi, pereelu kõrvalt, mille tipus troonib väike poeg Vallo, pole just suurt mahti joonistamisele-maalimisele pühenduda. „Kui pisike Vallo oli palju väiksem, nii palju ringi ei rullinud ja magas, võtsin pliiatsi tihti kätte,“ tõdeb Klaudia. „Kui Vallo kasvas suuremaks ja sain ülesande joonistada raamatupilte, saatsin ta hoidjaga mängima. Säärane joonistamine vajab ju keskendumist.“ 

Joonistustest valmisid akvarellipildid. „Akvarell on minu lemmik olnud lapsepõlvest saati,“ tunnistab näitleja, kes kunstnikest vanemate kõrval värvimaailmas elas. Polnud ka vajadust nende tagant värve pihta panna, kui maalimistuhin peale tuli. „Mul olid kogu aeg oma värvid olemas. Mitte need, mida poest saada oli – need ju ei töötanud,“ muigab Klaudia, kelle „Leningradi“ akvarellikarbis olid olemas kõige ägedamad toonid. „See oli hästi suur karp ja minu lemmikuiks olid kõike kirkamad toonid: roheline, lillakasroosakas ja üks kummaline sinine. Oleks mulle lapsena neoonvärvid kätte antud, oi, ma ei tea, mida kõike oleksin teinud! Käisin selle raamatu jaoks spetsiaalselt kunstipoes lisavärve hankimas ja leidsin uskumatult kirkaid toone. Avastasin, et õudselt kihvt on teha mõned pinnad õlipastelliga ja siis need akvarelliga üle värvida. Sellest tuli lahe kuma.“