Vahur Keller ja tema abikaasaFoto: Robin Roots
Verni Leivak 19. märts 2020 19:30
«Kui meie töölepingut enam NUKU teatris ei pikendatud, otsustasime päris oma teatri asutada,» sõnavad lavastaja Vahur Keller ja tema lavastuskunstnikust abikaasa Britt Urbla Keller.

«Kui meie töölepingut enam NUKU teatris ei pikendatud, otsustasime päris oma teatri asutada,» sõnavad lavastaja Vahur Keller ja tema lavastuskunstnikust abikaasa Britt Urbla Keller.

Britt (44) ja Vahur (43) märkasid teineteist juba tudengipõlves, sest lavaka ja kunstiakadeemia üliõpilastele korraldati ikka ühisüritusi.«Me ei suhelnud algul üldse. Nägin 22aastast saledat Vahurit, vuntsid ja kikkhabe ees, lavakas seina vastas seismas. Märkasin, et ta peilib absoluutselt kõiki tüdrukuid, kes kohal olid. Otsustasin, et selle kutiga ei hakka ma suhet üritamagi – ta tundus nii ülbe. Vahur rääkis mulle hiljem sama juttu,» meenutab Britt.«Vaatasin jah, et see on nii uhke tšikk, pole mõtet proovidagi,» täiendab mees naerdes.Möödus üle kümne aasta ja neist said lihtsalt teretuttavad. Abielupaariks vormistati nad aastal 2006.«Kõik käis suhteliselt ruttu. Aasta varem hakkasime ühel peol, nagu see ikka käib, semmima,» läheb Vahur ajas tagasi. Kusjuures peole, Briti sõbranna sünnipäevale Võistesse, saabusid nad oma toonaste kallimatega. Peolt nad paarina siiski veel ei lahkunud.Mõne aja pärast kolis aga Vahur Briti juurde. Naisel on siiani meeles, kuidas mees talle kunagi kenasti tunnistas, et kord õues suitsu tehes ja aknast sisse vaadates tabas teda äratundmine. «Et Britist saab minu abikaasa,» täpsustab Vahur.

Vanast teatrist lahkumineSuure loomeandega paar jõudis kõigi muude tegemiste kõrval ka pikki aastaid NUKU teatri fänne vahvate etendustega rõõmustada. Siis tõmmati aga ühele eluetapile kriips alla.«See on ikka nii olnud, et kui teatris või kus iganes võim vahetub, tulevad uued juhid, tekivad uued tulevikunägemused. Lisaks ei mahu palju isiksusi ühte kitsasse ruumi. Seetõttu tuli mul NUKU teatrist lahkuda,» tõdeb Vahur Kellerteatri loomise tagamaid. Pärast viitteist tegusat aastat tema töölepingut lihtsalt enam ei pikendatud ja see tegi pehmelt väljendudes haiget. Briti kaheksa aastat kestnud karjäär samas teatris lõppes aasta hiljem – tema lepingut ei pikendatud samuti.«See oli väga valulik protsess. Ma lõin ju kaasa teatri ülesehitamises ja pidasin seda justkui enda omaks. Muidugi saabus ka masendus,» märgib Vahur. Nii võttiski mees ühel päeval kolm kassi ja koera endaga ühes ning siirdus Viinistule mereäärsesse majakesse, mis tegelikult kuulub Briti filmirežissöörist isale Peeter Urblale. Seal võis päevade viisi merd vaadata ja tulevikumõtteid mõlgutada. Aasta hiljem liitus seltskonnaga ka Britt. Ent üsna samal ajal asus Vahur pealinnas ka uue teatri loomise plaani ellu viima.«See oli mõtete selginemise aeg. Kokkuvõttes võib öelda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Teisalt võivad suured elupöörded tuua kaasa ka palju head,» leiab Vahur nüüd.