Foto: Pexels
Suhted
10. märts 2020, 16:27

Pane tähele! Meie seas hiilib salakaval naeratav depressioon

Teed seltskonnas head nägu, aga koduseinte vahel ootab sind lõputu üksindustunne ja võitlus iseenda piinavate mõtetega? Ära jää oma murega üksi! Peaasi.ee koolitaja, spordi- ja esinemispsühholoogia konsultant Elina Kivinukk avab naeratava depressiooni varjukülgi.

Kui näpuga psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis järge ajada, siis sellist diagnoosi nagu naeratav depressioon ei leidu. Selle all mõeldakse olukordi, mil inimene oma tavapärases elurütmis ei avalda kuidagi muret, ei ole eriliselt kurb, on töökas ja teeb naljagi, aga teistele teadmata võib kannatada depressiooni all.

Depressiooni muremõtted võivad avalduda näiteks õhtul töölt koju minnes, kui minnakse justkui „musta auku” või kasutatakse peitetegevusi. Sageli on nendeks ennast hävitavad tegevused, nagu alkohol, sõltuvust tekitavad tegevused või riskantne seksuaalkäitumine.

Miks aga juhtub nii, et inimene on seltskonnas elurõõmus, aga omaenda mõtetega üksi olla on tal piinavalt raske?

Hirm omaenda mõtete ees

Üks põhjus võib olla väljakujunenud arusaam, et teiste inimeste seas ei tohi oma tegelikke tundeid välja elada. Olen endagi puhul märganud, et ma väga sageli naeratan. See on tulnud minu tantsijataustast, kus oli põhimõte, et mis iganes laval juhtub, sina naeratad. See on väga ilus põhimõte ning olen oma pideva naeratamisega seoses kogenud väga palju positiivseid seiku. Seevastu juhtudel, mil mul on päriselt keeruline, pean ma eriliselt pingutama, et oma lähedastele abi vajadusest teada anda.

Põhjuseks võib olla seegi, et ise ei mõisteta enda probleemi olemasolu. Inimene ei pruugigi täpselt aru saada, mida ta mõtleb või tunneb või mis mõju talle mingi elusündmus avaldab. Sageli kuhjatakse end tegevustega üle – kalender on tegevusi triiki täis ja nii ei mahugi sinna enam eneseanalüüsi ega vaikset aega. Kui aga ühtäkki tekib sunnitud paus, näiteks pead haiguse tõttu pikalt kodus olema, seisad paratamatult väljakutse ees vaadata enda sisemusse. Ja nii mõnelegi on see hirmutav.

On tehtud katseid, mis näitavad, et suur hulk inimesi eelistab saada väikeseid elektrilööke, selle asemel, et olla 15 minutit oma mõtetega. See ütleb ju päris palju selle kohta, kui väga oleme valmis enda mõtetele ja tunnetele ausalt otsa vaatama?

Muudame mõttemalle

Oma tunnete peitmist naeratuse taha võib põhjustada ka hirm paista nõrk. Endiselt ei julgeta enda vaimse tervise olukorrast rääkida, sest kardetakse teiste hinnanguid. „Ega sa mingi nõrk ei ole”, „Miks sa ei suuda ennast kontrollida?” ja muud sellised laused ei aita kaasa ausale ja avatud keskkonnale, kus inimesed räägiksid avameelselt, kuidas neil päriselt läheb.

Väga sageli tehakse seltskonnas enda arvates süütut nalja ega tajuta, et sealsamas võib olla keegi, kes on parajasti võitlemas mõne vaimse tervise väljakutsega. Need väljakutseid ei ole ju alati silmaga näha: depressioonis inimene võib olla rõõmus, seltskondlik ja naeratada, söömishäiretega inimene ei pruugi olla eriliselt kõhn, enesetapumõtted ei paista välja.

Alati on meil võimalus kõrvaltvaatajana teisi korrale kutsuda. Kui keegi teeb liiga julget nalja, siis võib talle ausalt ja siiralt öelda, et selle teema üle ei peaks tegema nii valusat nalja.

Ennetuse olulisus

Kõrvaltvaatajana ära tunda, et naerataval sõbral ei pruugi kõik hästi olla, ongi keeruline. Olen isegi kogenud, kuidas seltskonna särav täht ühel hetkel otsustas endalt elu võtta. Seega mõistan selle väljakutse olemust ja ka abitust, mida see ümbritsevates inimestes tekitab.

Probleemide ennetamiseks oleks hea organisatsiooni ja oma kogukonna tasandil kokku leppida, et kui kellelgi on raske, siis on väga sobilik sellest teada anda. Töökohal on võimalik läbi rääkida tavad, kuidas vaimsest tervisest räägitakse, kuidas reageeritakse murekohtade ilmnemisel. Vajadusel võib ka määrata ühe usaldusisiku, kelle poole muredega pöörduda.

Isiklikul tasandil on väga tähtis luua suhted, mis on avatud ja armastavad. Oluline on luua hea suhe juba siis, kui midagi ei olegi halvasti. Panustada inimestesse, tänada neid ning anda teada, kui suurt rolli nad meie elus mängivad. Selline suhtlus loob turvalise keskkonna ja annab märku, et võime olla avameelsed ja siiralt jagada, kuidas me parasjagu end tunneme. Nii ei pea enda tegelikke tundeid naeratuse taha ära peitma.

Kolm põhimõtet, kuidas olla sõbrale toeks

Kui keegi tuleb oma isikliku probleemiga just sinu juurde, siis:

1.      mõista ja väljenda, et see on tema poolt väga vapper samm: „aitäh, et sa seda minuga jagasid”;

2.      tee kõikvõimalik – hammusta huulde, loe kümneni, pigista käed rusikasse –, et vältida seepeale enda muredest rääkimist: „ma tean, mida sa tunned”, „mul on täpselt sama tunne”;

3.      kuula ja ole kohal: „ma ei oska ette kujutada, mis tunne see on, kas sa räägiksid mulle?”; „sa võid alati tulla minu juurde oma probleemidest/muremõtetest rääkima.”

Ennetusabinõu: vaimse tervise esmaabi koolitus

Tark tööandja püüab vaimse tervise probleeme ennetada. Üks võimalus turvalise töökeskkonna loomiseks on korraldada vaimse tervise esmaabi koolitus, mida viib läbi MTÜ Peaasjad.

Organisatsioonisisene koolitus pakub väga väärtuslikku pinnast ühiseks aruteluks, kus võivad ilmneda mõned stigmad, millele saab kohe tähelepanu pöörata. Koolituse tulemusel saavad osalejad selgeks vaimse tervise esmaabi põhisammud ning muutuvad oluliselt julgemaks abi osutamisel.