VIDEOINTERVJUU | Pille Pürg: „Ma ei tohi mingil juhul kaalust alla lasta! Muidu kaotan töö, identiteedi, sõbrad!“

Pille, Komöödiateatri juht Hannes Villemson paljastas, et oled kõva paanitseja enne lavale minekut. Ta on sellepärast isegi pisut mures. Eriti veel nüüd, kui astud esimest korda lavale ihuüksi. Esietendus on juba 14. märtsil.

Jah, iga kord lavale minnes on mul selline tunne, et see jääb küll minu viimaseks tööks. Et lähen üldse teatrist ära ja hakkan tõukoeri kasvatama. Eriti on mõte idanenud koos viimase tükiga, sest see etendus on minu jaoks raske. Mul on sellega olnud nii palju komistuskive ja see hakkab tõesti juba tervist mõjutama.

Küsin endalt iga päev, kas ma jaksan, kas ma jõuan ja kas ma ikka pean nii palju oma närve kulutama. Siis jällegi mõtlen, et kui see tulemus on seda väärt, siis olgu tee peal mis tahes, mina panen täiega. Põen oma põdemised ära, nutan oma nutud ära ja täiskäik edasi. Kuigi ma pean ütlema, et seekord on meil lavastajaks õnneks Henrik Normann, meie esiparodist. Ja sellega panin kümnesse. Jumal tänatud, et teised variandid ära langesid.

Alguses käis jutt Anne Paluveriga selle tüki lavastamisest, aga asjad jäid katki? Ma loodan, et Annega teeme kunagi midagi muud. Siis Henrik helistas ise ja küsis, et ehk on mul abi vaja. Imestasin, sest tal on praegu endalgi etendusi. Aga tema ei jätnud jonni ja lubas aidata. See on väga tore, et inimene pakub ise abi. Senini on meie proovid olnud kohutavalt naljakad. Tema mängib mulle ette, mina teen järgi. Koguaeg itsitame, naerame ja tembutame. Vaatame ja kuulame intervjuusid meie "suurte staaridega". See on tõesti hüsteeriliselt naljakas.

Henriku jaoks on see muuseas esimene lavastaja töö. Ta on teinud küll ühe filmi, muusikavideosid ja oma tuure, aga teatris lavastamisega saab alles nüüd käe valgeks. Üks teeb siis esimest monotükki ja teine lavastab esimest korda. Peaproovid on veel ees ja eks näis, kummal see närv enne üles ütleb, aga praeguseni on küll olnud väga värvikad ja toredad proovid.

Kuid jutt, et olen kohutav põdeja, on tõsi. Koju lähen, siis on mind ootamas kolm unerohtu, antidepressandid, siis veel ühed antidepressandid, siis kolmandad antidepressandid, see on päris õudne. Sest nüüd on mul vastutus üksi. Sinnamaani olid ju ka teised näitlejad minuga koos laval ja nii on kordades kindlam tunne.

Oli kellele toetuda.

Jah, aga siin olen ainult mina ise. Kogu vastutus on minu kaelas. Ma ei tahaks ju Henrikut ka alt vedada. Ta on minusse panustanud, et tuleks kihvt asi. Henrik on pidevalt teksti kohandanud. Paljud asjad korduvalt ümber teinud. Ta ju ise näitlejana tunnetab, mis läheb ja mis ei lähe, mida on vaja vähemaks võtta, mida juurde panna. Prooviprotsessiga olen väga rahul, aga ikka pabistan. 

Salvestasime hiljuti TV3le Margna ja Jõekalda saadet. Tegin seal Mart Helmet ja ma jooksin stuudiost lahinal nuttes välja. Ulgusin mis kole meigiruumis. Tahtsin maa alla vajuda, sest tundsin et tegin jube halba paroodiat. Aga rahvale meeldis. Olen tõesti maailma kõige suurem põdeja!

Niiviisi võid ju infarkti saada enne esietendust?