Kultuur

Tartu Ülikooli muuseum on taas avatud!

Rahvusülikoolile pühendatud näitus jagab kapaga nostalgiat – ja kuhjaga veel pealegi 

Silja Paavle, 19. mai 2020 12:10
HINDAMATU RELIIKVIA: Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma ja president Kersti Kaljulaid. Fotole on püütud ka 1924. aastast pärit rebane, mille Leida Lepik saatis 28. veebruaril muuseumisse koos Eesti Vabariigi presidendiga.Foto: University of Tartu

Tartus Toomemäel avati rahvusülikooli sajanda sünnipäeva puhul uus püsinäitus «Minu elu ülikool». Siinsed lood puudutavad neidki, kes pole kunagi end selle kõrgkooliga sidunud.

Uus Tartu Ülikooli muuseumi püsinäitus kajastab alma mater’i lugu läbi nelja sajandi ja otsib vastuseid küsimusele, kuidas on Tartu ülikool meist igaühe elu mõjutanud. Väljapanek paitab nostalgiaga eriti vilistlaste südameid, kuid pakub inspiratsiooni ka praegustele ja tulevastele tudengitele ning pajatab lugusid, mis puudutavad kõiki.Huvi tekitamiseks kogusime näituselt kokku mõne loo. Rohkemat tuleb vaatama minna kohapeale ja varuda aega, sest põnevust jagub seal sadade lugude jagu.

Priit Kuuse ühikatubaMälestuste järgi rekonstrueeriti tuba Vana Pälsoni ühikast, mida selle elanikud kutsusid palatiks nr 215. Toa neli elanikku – uudisteankur Priit Kuusk alias Wend, Vanaema, Lendur ja Pime – ning nende külalised täitsid 1991. aasta sügisel ning 1992. aasta talvel usinalt ka toa kroonikat.Sissekanne kroonikasse, 29. oktoober kell 00.50: «Pime, wana kombitseja jõudis juba dušši alla ronida. Et talle seep silma lähex. Võib-olla saab nägijaks. Aga muidu on olukord troostitu. Villu magab õiglast und, pea laual. Oli ju siiski pikk matk seljataga. Lendur seevastu on juba põhku s.t. linade vahele roninud. Vanaema sõi moosi oosi ja nüüd on ta üx suur moosinägu. Ainult mina tegelen millegigi, mis nõuab natukese pingutust. Ohhoo, Villu ärkas, tõusis ja … vaatab ja lahkub. Soovin talle head ööd. Villu komberdas ja kadus. Äge bridž jäigi lõpetamata.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee