Foto: Andra Nõlvak
Kultuur
6. märts 2020, 14:53

LUGEMISSOOVITUS | „Küll sa suuremana aru saad“ on ilus-valus lugu, mis tõstab lähedased inimesed uude valgusesse

Virginie Grimaldi „Küll sa suuremana aru saad“ on ühteaegu nii mõnusalt muhe kui ka hingekriipivalt valus lugemine, mis paneb meid lähedasi ehk natukenegi rohkem väärtustama.

Lugu ise räägib Juliast, kelle elu pärast isa surma kokku kukub ja järgnevate raskuste rodu lõppeda ei taha. Selle kõigega toimetulekuks asub psühholoogist naine tööle vanadekodus. Seal õpib ta aga palju.

Kui palju võib olla pakkuda pealtnäha põduratel vanainimestel, kelle eluküünal võib peagi kustuda! Ja mis veelgi olulisem – kui palju nad tegelikult elu näinud on!

Mõnele võib see tunduda liialt kerge lugemisena: olgem ausad, tegu on tõepoolest ajaviiteromaaniga. Ent selle sisu peitub sügavamal, kui pealtnäha paistab. Lihtsalt jutustatud loo varjus räägib kirjanik hoopis olulisematest asjadest – lähedastest inimestest ja meie suhetest nendega.

„Küll sa suuremana aru saad“ (Varrak, 2019) pole pelgalt ühe inimese kasvamise lugu, see on lugu armastusest, elust ja õnne leidmisest. Valusad hetked, mis panevaid meid mõtlema ka lähedastele, toovad vaat et pisaradki silma. Samas panevad sõnad mõtlema ja väärtustama hetki, mis meil praegu on.

Kui raamatu lõpul tundub, et kõik on selge ja nüüd saabki lugu läbi, saabub veel viimastel lehekülgedel puänt, mida ealeski oodata poleks osanud. 

Ja nagu raamatu pealkirigi ütleb – küll sa suuremana aru saad!