HELENI BEEBIBLOGI | Kasutan riided lõpuni: võib-olla näen väheke parm välja, aga keda huvitab!

Täna käisin just poes ostmas lapsele uusi pidžaamasid. Iga jumala kord, kui ma panin Carmenile pidžaama selga, pidi ta kohe kõik trukid uuesti lahti tõmbama. Või kui sain ta ka magama enne, kui ta trukid lahti tõmbab, ärkas ta mõnikord hommikul üles ja kukkus trukke lahti kiskuma ning see lõppes kisaga, kuna ta ei saanud enam ülejäänud pidžaama seljast tõmbamisega piisavalt kiiresti hakkama. Nii ta siis ärkas mõnikord hommikul ja mõtles, et vahetaks ise endal riided ära, kuni emme veel magab.

Kusjuures eriti hull on see, et ma ei teagi, kus lasteasju müüakse! Ma olen ju see, kes tõusis "mulle-lapsed-üldse-ei-meeldi" staatusest "lapsed-on-nii-armsad" staatusesse. Seega, enne olid mul silmaklapid ees kõige suhtes, mis puudutas lapsi – olgu need riided või nende kisa, mind ei huvitanud kumbki.

Nüüd olen sunnitud lasteriietest rohkem teada saama, aga moemaailmas pole ma kunagi kuigi kodus olnud. Samamoodi ei tea ma kuigivõrd, kus mida müüakse, eriti kui asi puudutab lapsi. Aga helde jumal on teinud nii, et Lindexis, mis on mu sokkide ostmise lemmikpood, on ka lastelett. Tänu sellele teadsin ma, et sealt saab LUKUGA pidžaamasid! Ostsin siis sealt mõned korralikud, mida ta loodetavasti eest lahti ei kisu.

Moemaailm on mulle küllaltki võõras, kuna minu jaoks on riided tähtsad just nimelt soojuse ja mugavuse tõttu. Ning mul pole vahet, kust mõni riietusese pärit on – olgu see naabri antud, sõbranna kingitud või komisjonikauplusest leitud. Kõige olulisem on vast see, et ma ei peaks palju šoppama – ma ei osta sageli uusi riideid. Mul on põhimõte, et kannan, kuni riie veel kulunud pole ning kõlbab.

Mulle teeb tõsiselt valu raiskamine. Mul on valus vaadata, kui midagi katki tehakse, kuna see tähendab lisatootmist, lisakoormust maakerale ning lisakahju loodusele. Ma olen lapsest saati nõnda tundnud. Eks vist seetõttu pole mul obsessiivse ostlemisega ka sugugi probleeme – ma mõtlen alati läbi, kui väga mul midagi tarvis on, ma ei suuda raisata maailma ressursse.

Eks see mõtteviis aitab mul ka lihtsamalt elada, kuna Carmeni paljud riided on taaskasutatud. Ma olen tõesti õnnelik, et mulle on nii palju lasteriideid kingitud! Võib-olla oleks paslik siin tänada kõiki, kes on mulle andnud kasutuseta jäänud lasteriideid – te teete head loodusele!

Kõige üllatuslikum oli mu jaoks, kui naaber andis mulle ilusad lasterõivad! Carmen saab nüüd kenade roosade riietega lasteaias käia.

Samamoodi annan ma ka ise ära Carmeni riided, mis on talle väikseks jäänud. Mul on küll ja veel sõbrannasid, kellel on palju kasu korralikest lasteriietest. Kui juhtumisi kellelegi anda pole, siis ma annetan riided ära. Mis tähendab, et ma ei viska asju minema. Noh, kui riie on juba kalts, siis pesed sellega põrandat ja siis võib juba ära visata – esemest on võetud maksimum ja tänu sellele tarbimist tublisti vähendatud.

Mu enda riided on mõnikord ikka suured kaltsud, haha! Näiteks on mul mitu aastat vana jope, ostetud kunagisest lemmikpoest Sixtina butiigist, mida kahjuks enam ei eksisteeri. Käisin selle jopega juba ammugi ratsutamas, kuna mulle tundus, et see on piisavalt vana. Noh, nüüd – kahjuks või õnneks – kannan ma seda iga päev.

Üks põhjus on see, et ma ei leidnud poest sobivat asendust, mis mulle rohkem meeldiks. Isegi sel talvel püüdsin veel jopesid šopata, aga ei leidnud midagi asjalikku. Lõin käega ja leidsin, et savi – kärab see vana küll! Võib-olla näen väheke parm välja, aga keda huvitab! Mind igatahes mitte. Jope ise on hästi hingav, ülisoe ja talveks sobilik, samal ajal on sellega mõnus olla ka kevadel ja sügisel. Käised on ideaalse lõikega, hoides käsi soojas. No hakkasin siin jah kaitsma fakti, miks mu jope on vana, aga see on mugav! 

Eelnev näide illustreeris mu mõtteid põhimõtteliselt iga riideesemega, mis mul on. Ma ostan eseme siis, kui see vastab mu küllaltki ideaalilähedastele tingimustele, ning ei viska seda lihtsalt ära. Kui vaja, siis annetan või viin taaskasutusse. 

Üldiselt ma ostan korralikke riideid, mis kestaks kauem, et vähendada pidevat juurdeostmist. Näiteks kui kuskilt ostetud sokid kuluvad liiga ruttu, siis see pole minu jaoks keskkonnasäästlik ning ostan edaspidi poest, mille kvaliteedis olen kindel. Nii on tekkinud mul mõned lemmikfirmad.

Aga kas ma kaltsukates käin? Mõnikord ikka tekib isu šopata ja siis võin ka mõnes komisjonikaupluses käia. Eriti lahe, kui leian midagi head! Sealsed riided on üldiselt väga kvaliteetsed – need pole purunenud ega kulunud pärast pikka kandmist, mis on parim märk kvaliteedist. Viimati käisin eelmisel suvel kaltsukas ja sain sealt ehte.

Haha, teate, mis on kõige tüütum? Kui sa näed sõbrannal seljas midagi väga lahedat ning uurid, kust ta selle sai, ja ta vastab, et kaltsukast… siis on kohe teada, et samasugust osta on võimatu.

Teatud mõtted on mul ka nahast toodete osas. Ma küll ei tea täpselt, seega vabandan ette, kui eksin, aga kuulsin sõbrannalt, et on olemas radikaalsed veganid, kes viskavad ka nahast tooted lihtsalt minema, selle asemel, et need n-ö lõhki kasutada! Jõle! Kas veganluse üks põhimõtetest ei peaks olema looduse säästmine?! Kui inimene viskab juhtumisi omandatud nahast toote ära seepärast, et "appi, see oli kunagi lehm", siis mis viisil on see loomade austamine?! Kui ühe heast peast äravisatud toote asemele peab ostma loodusressursse kulutades valmistatud tehisliku toote, on see lõppkokkuvõttes halvem nii loomadele kui loodusele.

Või näiteks – alati leidub mingeid alasid, kus on vaja nahast tooteid. Alternatiiv oleks anda oma kasutuseta jäänud nahast toode kellelegi, kes seda tõesti vajab – selle arvelt jääb nahkne lisatoode valmistamata ning seega väheneb loomatapmise vajadus.

Loodan siiski, et selline äraviskamise-idiootsus tõele ei vasta ning inimesed ikkagi austavad juba tapetud loomi.

No vot! Öelge ka, milline on teie riietumisstiil ning mis on teie lemmikpoed?