Kui vaatan käest kinni jalutavaid vanapaare, mõtlen endamisi, kuidas minu elu nüüd sedasi läks ...» tunnistab ligi 20 aastat üksi elanud Karin (71).
Kui ema ja isa veel elasid, käis tütar neil alatasa maal abis. Siis isa suri ja hiljem tuli pikalt ema eest hoolitseda. «Pärast ema surma kümme aastat tagasi jäin üksi, kuid mulle ongi see sobinud,» tunnistab ta.
Üksikuna tunneb Karin end väga-väga harva – ainult siis, kui väljas võtab võimust pime aeg. Või kui mõni tehnikavärk liiga keeruliseks osutub ning arvutisse ja telefoni uuendused vägisi sisse tikuvad. Neil hetkedel tunneb ta end tõesti äpuna. Ka remondiga on keeruline – kui ise tehtud ei saa, peab teisi paluma, aga kõigil on oma elu. Üldiselt on nukraid hetki tema elus siiski vähe.
Omas rütmis
Karini sõnul on võimalik üksindusega harjuda ja mingil ajahetkel kujuneb oma kindel rütm. «Mul on seltsiks koer Lotte, kes sunnib mind iga päev liikuma. Hommikul sööme temaga, siis läheme jalutama. Kui tagasi tuleme, on vaja Lottel käpakesi pesta. Vana inimene läheb ju aeglasemaks, kõik võtab kordades rohkem aega,» naeratab ta.
Õhtul tuleb jälle koeraga välja minna. Vahepeal käib tegus proua linnas, raamatukogus või poes. «Ma loen hästi palju ja lahendan ristsõnu. Talviti natuke koon, kuigi talvepäev on ju nii lühike. Kaks korda nädalas käin ka võimlemas ja muide, sinna tuleb kokku hästi tublisid 80aastaseid.»
Aeg-ajalt tabab naine end mõttelt, et kuidas keegi ta kõrvale üldse mahukski. «Üksi elamine on mu üsna egoistlikuks muutnud,» tunnistab ta ausalt. Aga eks muidugi oleks tore, kui leiduks mees, kellega koos välja minna. Näiteks teatrisse või ekskursioonile. «Kui vaatan käest kinni jalutavaid vanapaare, mõtlen ikka endamisi, kuidas minu elu nüüd sedasi läks ... Ju ma siis ei osanud valida.»
Käib iga päev väljas
Sel kuul on Karin aga ekspromt juba kolmel korral teatris käinud. «See on natuke liiast. Ühest korrast kuus piisaks küll,» naerab ta.
Mida siis teistele soovitada? «Pensionäridele korraldatakse nii palju üritusi ja vahvaid huviringe. Tore on vaadata, kuidas vanakesed on kontsertidel nii sätitud, soengud peas.
Sõbrad-tuttavad kaovad küll ümbert, aga ikka võiks suhtlemisvõimalusi otsida,» julgustab naine. Suhtlemisvajaduse rahuldamiseks soovitab Karin endale koera võtta. Lemmikuga jalutamas käies tuleb ikka vestlusi ette. «Alles eile hakkas minuga üks 84aastane proua jutustama – venelanna, kellega oleme ennegi teretanud. Rääkis kogu oma elu ära, mul hakkas juba külm. Inimestel on nii suur soov suhelda!»
«Elu on elamisväärne igas vanuses.»
«Üksilduse tunnet on meie ühiskonnas rohkem, kui aimame,» kinnitavad psühholoog Rita Rätsepp ja gestaltpsühhoterapeut Kaire Talviste. Siin on mõned nõuanded, kuidas sellega toime tulla.
Kindlasti leidub neid, kellele üksinda elamine hästi sobib. Päevad on tegutsemist ja suhtlemist täis ning kodu kui mõnus pesa, enese laadimise paik.
«Introverdid võivad tõesti üksi olemist nautida – kui elu laabub ja laste käsi käib hästi,» möönab Kaire. Sellest, et ühiskond ootab sinult täiuslikku paarisuhet, laseb tema hinnangul häirida end pigem 40+ vanusegrupp. «Eakate puhul peetakse üksi elamist rohkem tavaliseks – mehed ju surevad varem, üksikuid naisi on palju.»
Ent seesama ühiskond pressib meie tubadesse ka sotsiaalmeediast. «Teiste ilusaid pilte vaadates saab üksildane hing aina kinnitust, et terve maailm elab, ainult tema ei oska seda teha,» toob Rita näite, lisades, et see mulje on siiski petlik. Sest keegi ei tea, mis tegelikult kaadri taga toimub.
Koos, kuid üksi
Ka see on vaid illusioon, et kõik teised on õnnelikus paarisuhetes. «On neid, kes lasevad fassaadil särada, eelistavad näidata, et neil on kõik hästi. Võib-olla tunnevad nad hinges aga suurt üksindust,» tõdeb Kaire. «Mina arvan, et selline üksindus on kõige hullem – see on ju enesepettus. Kui su kõrval elab inimene, kelleni sa enam ei küüni, on see õõvastav tunne. Sul justkui on võimalus, aga sa ei saa seda kasutada.» Tema sõnul ei juleta vanemas eas ka lahku minna, pigem kannatatakse ära kartuses, et muidu jään täiesti üksi.
Rita selgitab, et see on üks põhjustest, miks ei lõpetata sõltuvussuhteid, mis võivad olla isegi füüsiliselt või vaimselt vägivaldsed. «Saadakse aru, et kooselu enam ei toimi, aga hirm üksi hakkama saamise ees on nii suur. Võib-olla on lahkuda soovija ka ülalpeetav. Ent äkki tuleks ta just üksi pareminigi toime, kui vabaneb vaimse terrori alt.»
Vastutad ise enda eest
Rita kinnitusel vajaks leinaajal või lahutuse tõttu üksi jäänud inimene kindlasti kedagi toeks. Kui sellist tuge pole, tasuks ise abi otsida. Pole ka mõtet teisi süüdistada. Kui sind pildil pole, küllap arvatakse, et sa ei tahagi suhelda. Alati tasub ise enda eest vastutada. Kasvõi kellegagi kokku leppida, et võtate teatud kindla aja tagant teineteisega ühendust.
Ritale meenub näide Austraaliast, kus eakad on loonud oma abistava turvavõrgu – kõbusamad viivad väetimatele koju ravimeid ja toitu. On, keda oodata ja võimalus end vajalikuna tunda. Eks meilgi ole see maakohtades nii olnud.
Ohvriroll pole tervislik
«Tihti arvatakse, et keegi teine peab mu õnnelikuks tegema. Kuid mitte keegi teine ei saa õnnetunnet väljastpoolt anda. Kui mõtled aina, et keegi sind ei armasta ega tule külla, siis võib juhtuda, et saadadki seda energiat välja,» hoiatab Rita. «Teised tajuvad kurbuse-, võib-olla isegi vihaenergiat ning hoiavad alateadlikult eemale …»
Kaire hinnangul on neid negatiivseid uskumusi, mis inimesel enda suhtes valitsevad, teistel raske ümber lükata. Mõnele võib-olla meenub, kuidas juba emagi ütles, et keegi ei taha sinuga olla ... Ja nüüd tundub, et elu aina kinnitabki seda, et kõik on mu maha jätnud. «Seda endale aina sisendades jäädki mustrisse kinni ega soovi lõpuks ka ise teistega kontakti otsida. Kuid nii kasvatad ise oma üksildust.»
Rohkem elu!
Kaire ütleb, et teised saavad meile läheneda siis, kui me ise enda sees uksed lahti teeme. «See võti on meie enda käes,» juhib ta tähelepanu. Kontakti otsimine ja initsiatiiv peab tulema minu enda seest. Me ei saa eeldada, et maailm tuleb meid otsima ja koopast välja tirima.
«Nii et kui lapsed, lapselapsed, sõbrannad kuhugi kaasa kutsuvad, ei tasu seda tõrjuda. Mine, proovi järele. Igal juhul kingid endale teistmoodi kogemuse kui see, mis iga päev kodus.»
Ka Rita sõnul tuleb end harjutada positiivset märkama. «Pidevalt ei saa sõbrannadele kurta, ka nemad väsivad sellest. Pigem proovi tõsta enda sees rahulolu fooni.» Mõistagi on teekond sisemise rahu ja tasakaaluni pikk, ent muutused on siiski võimalikud, kui otsustad, et oled selleks valmis, julgustab Rita.
«Elu kestab seni, kuni kestab. Ja kogu selle aja jooksul saame enda jaoks midagi teha,» innustab ka Kaire. «Kui oled omadega kinni jäänud, siis uuri, mida annab teha. Igast uuest sammust tuleb su ellu rohkem elu.»
Psühholoog kuulab
Õnneks on ajaga suhtumine psühholoogidesse muutunud. Enam ei arvata, et ega ma hull ole, et hulluarsti juurde lähen. Vestlus psühholoogiga pole üldse halb mõte.
Kaire sõnul leidub mõttemustreid, mis võivad olla väga sügavad. Nendega saab töötada psühhoteraapias. Kui oled 70 aastat arvanud, et sinu seltskonda välditakse, sest sul on midagi viga, tasub pöörduda psühholoogi juurde. «Elu on elamisväärne igas vanuses.»
Rita sõnul aitab psühholoog ressursid su enda seest üles leida. Aitab näha elu teise nurga alt, tuua uusi vaatenurki. Rääkimine tuleb igal juhul kasuks. Miks siis mitte vestelda neutraalse inimesega.
Ka lihtne puudutus
Muidugi vajame ka füüsilist lähedust ja soojust. «Kalli ja pai, ka lihtne puudutus on tohutult olulised. Siingi aitab oma loomakene, kui ei ole lapsi või lapselapsi või pole nendega just parimad suhted. Aga lähedasi võib ka ise kallistada, ei pea ootama, et nemad seda teevad,» paneb Rita südamele.
Kaire lisab aga, et kui lähedastega on hea kontakt, tõuseb heaoluhormoon oksütotsiin. See alandab stressitaset ja tekitab mõnusa tunde. Muidugi on kõige mõnusam kallistada lähedasi, sest sa hoolid neist. Aga kui on elatud nii, et polegi üksteist kallistatud ...
«Ühes mu varasemas töökohas hakkas infolauas istunud vanem proua ühel päeval möödujaid kallistama, sest ta oli lugenud artiklit, kus soovitati tervise huvides kallistada. Väga tubli naine. Haaras härjal sarvist ja õigesti tegi. Minul polnud selle vastu midagi, et sedasi suhelda. Pealegi võib nii ju igasugu põnevaid olukordi ette tulla.
Ennekõike aga tähendabki see seda, et uks su sees on lahti. Teed ise sammu teiste suunas. Meie elus on rohkem elu, kui arvame, aga see tuleb siis, kui tegutseme,» tõdeb Kaire.
Kuidas rõõmutunnet suurendada?
Lähedust vajab igaüks – see on lausa meie baasvajadus. Üksindus teeb haiget, kui näed ümberringi soojust: suhtlemist, armastust. Kõike seda, millest puudust tunned. See muudab kurvaks ja võib pika aja peale ka depressiooni viia, muutuda füüsiliseks haiguseks. Seda tuleks ennetada.
*Alati teeb head liikumine. Kogu aeg kodus istudes jääb energia seisma. Kuhu mõte läheb, sinna läheb ka energia. Isegi iseendaga valjusti rääkimine aitab – saad kerima jäänud mõtte enda seest välja.
*Too ellu uusi tuuli. Vali meelepärane koolitus – näiteks eneseabikursus või hoopis mõni võõrkeel, kunsti-, fotograafia-, aianduse-, käsitöötunnid, võimlemine, ujumine või laulukoor. Hakka raamatut kirjutama või pane niisama mälestusi kirja. Üks asi viib teiseni, võivad tekkida uued ringid, klubid, suhted. Miks mitte kasvõi kirikusse minna. Tore on kõik, mis hingele sobib.
*Võta lemmikloom. Koer või kass ei anna sulle hinnanguid, ei tee etteheiteid. Tema armastab sind tingimusteta ja tahab su lähedal olla, ootab sind alati rõõmuga.
Kommentaarid