Kiri peatoimetajalt | Millal teietamine ära kadus?

Sain eelmisel nädalal kirja ühelt tuntud inimeselt, kes oli olnud meie persooniloo kangelanna. Ta soovis Naistelehte loo eest tänada, mis on muidugi ütlemata tore. Aga tänusõnadest ehk rohkemgi jäi mulle meelde üks lause: «Uskumatu! Kõik oligi täpselt nii, nagu kokku leppisime!»

Täitsa lõpp, mõtlesin. Minu jaoks on kokkulepetest kinnipidamine midagi nii elementaarset, et lausa üllatav on lugeda, et keegi selle eest eraldi tänab. Aga võib-olla see siis ikkagi ei ole enam nii tavapärane?

Samamoodi imestan, nagu ka meie seekordne kaanestaar Pille Pürg, viimasel ajal väga levinud sinatamise üle. Mulle tundub, et see lihtsalt pole Eesti kultuuriruumile omane. Aga võib-olla olen ma vanamoodne? Igatahes ei tule mul endal küll kunagi pähe võõrale inimesele esmakohtumisel, telefonikõnes või kirjas «sina» öelda. Ja tõtt-öelda mind ka häirib, kui näiteks mõni teenindaja hoobilt familiaarselt sinatama kukub.