25. veebruari seisuga elas Eestis 851 inimest, kellel on täna sünnipäev. Selle arvu rahvastikuregistrist teada saamine maksis mulle 65 eurot ja kolm tundi elust. Neli aastat tagasi oli see arv 884 ja selle sai ühe telefonikõnega jumalamuidu kätte.
Tänase tähtsa päeva puhul räägin hoopiski kolmekümne aasta jooksul esimest korda avalikult ühest üsna eksklusiivsest klubist, mille asutajaliige mul on au olla. Ja see on mõttekaaslaste vabatahtlik ühendus 29. Veebruari Klubi.
Idee ise sündis ühel ilusal suvepäeval 1990. aastal. Mõtisklesime sõpradega Viljandi lossimägedes ja arutlesime riigipühade üle. Jõudsime järelduseni, et olgu riigipühi kuitahes palju, ikka on neid vähe. Ei mäletagi enam, kelle õnnelik mõte see oli, aga arvata, et toona kirjandusõpetajana töötanud Rein Visnapuu oma, sest miks muidu me ta hiljem presidendiks valisime. (Muide, kui te seda nime guugeldate, siis lööb teile ette ka teine samanimeline mees, kes on pedofiil, seepärast lisab meie president tutvustamisel alati kommentaari „... mitte see“. Ka Facebookis on neid kaks, aga meie Reinu konto on jumala tühi, sest tema pole üldse arvutiinimene.) Aga võib-olla oli idee autor hoopis Tõnis Kuik. Mina ei olnud see kindlasti mitte.
Niisiis. Et tegelesime seal lossimägedes aktiivselt mõtisklemisega, siis sündiski kõigepealt idee, et üks päev aastas võiks kuuluda mõtisklemisele. Jäi üle nuputada välja, mis päev see olla võiks. Leidsime, et igal aastal muutuks see võib-olla riigi majandusele koormavaks. Valik langes 29. veebruarile, sest see on ju nii harva.
Algusest tänaseni on klubil 11 liiget Eesti eri paigus. Olgu lisatud, et mitte keegi meist pole sündinud 29. veebruaril.
Millega klubi siis tegeleb? Peamiselt mõtisklemisega. Ja 29. veebruari väärtustamisega. Tänavu lähevad juba üheksandat korda teele kirjad presidendile, peaministrile (+ vabariigi valitsusele) ja riigikogu esimehele (+ liikmetele). Tavaliselt tavapostiga. See on traditsioon. Kirjade sisu on sama (presidendile küll pisut individuaalsem), sest kuigi vahetuvad nimed, jääb teema ju samaks. Siin paar väljavõtet:
„...mõttekaaslaste vabatahtlik ühendus „29-nda Veebruari Klubi“ pöördub teie poole, et algataksite ja võtaksite vastu seaduseelnõu „Pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadus“, millega „Pühade ja tähtpäevade seaduse“ (RT I 1998,13,62; 1999,18,299) § 2 täiendataks punktiga 11 järgmises sõnastuses: 11) 29. veebruar – mõtisklemise päev.“
„...Selle sammuga saaksid hingelise kompensatsiooni need paljud inimesed, kes on sündinud 29. veebruaril. Tänaseni on uurimata, kuidas ikkagi mõjuvad inimesele üliharvad sünnipäevahetked, kõnelemata juubelite mittepidamisest. Samuti tekitab probleeme 29. veebruaril meie hulgast lahkunute või sel päeval toimunud sündmuste vääriline meenutamine.
Teisedki inimesed, kes pole otseselt 29. veebruariga seotud, võiksid iga nelja aasta järel aja maha võtta, et saaks mõtiskleda olnu ja tuleva üle, kusjuures see päev ei kohusta neid mingiteks riiklikeks, rahvuslikeks, religioosseteks ega mütoloogilisteks rituaalideks.“
Kõigi Eesti vabariigi presidentide, peaministrite ja riigikogu esimeeste auks peab ütlema, et nad on meie pöördumistele alati vastanud. Peale Toomas Hendrik Ilvese, aga me arvame, et talle lihtsalt ei antud meie kirja edasi.
Viisakate äraütlemiste põhjenduseks on enamasti, et praegu ei saa seda küsimust päevakorda võtta, et riigi ees on tähtsamaid ja pakilisemaid ülesandeid kui ühe puhkepäeva kalendrisse lisamine jne.
Loodame siiralt, et pärast seda klubi tegevuse avalikustamise lugu nopib keegi, kel väge ja võimu, selle idee üles ja annab 30 aastat idanenud mõttele ametliku hoo.
Veel loodame, et klubi kümnendat aastakoosolekut 2024. aastal võime pidada juba riigipühal.
Täna aga olgem mõtetes koos nendega, kellele 29. veebruar tähtis on ning veetkem päev eimidagitegemisega (peale mõtisklemise muidugi!), sest ühel päeval üle nelja aasta võime seda endale ju ometi lubada!
Kommentaarid