Blogid

HELENI BEEBIBLOGI | Geenidega ei ole midagi kivisse raiutud: mina lasen endast üle sõita, kuid Carmen on otsusekindlust täis (1)

Helen Kõpp, 22. veebruar 2020 12:00
Helen KõppFoto: Stanislav Moškov
Eile ütles Carmen minu meelest oma esimese lause. Võib-olla polnud see esimene lause, kuna ta pidevalt jutustab. Igatahes ütles ta "ei taha tuttu".

Minu imestuseks on see, kui kiiresti ikka lapse kõne areng toimub. Esialgu arvasin ma, et eriti kähku Carmen rääkima ei hakka. Noh, lasteaeda minnes ei öelnud ta suurt midagi. Oli küll asjalik ja sõi korralikult. Õpetajad ütlesid mulle küll, et varsti hakkab ta rääkima. Ma imestasin vastu, et kuidas nad teavad. 

Samal teemal

Kuigi põhjuseid rääkima hakkamiseks on palju: kui ma palun lapsel tuua jalanõud ning räägin temaga täislausetega ja tema käitumisest järeldan, et ta mõistab, ei pruugi see kõne kaugel olla. 

Noh, neil oli täiesti õigus, sest Carmen ütleb kõike järgi. Ma võtsin täna pitsa ahjust välja ja Carmen teatas "pitsa!". Kust ta teadis? Ma ei mäleta, et oleksin talle spetsiaalselt seda sõna õpetanud.

Tundub olevat tõde, et mingeid sõnu spetsiaalselt õpetama ei pea selleks, et laps neid teaks. Esialgu õpetasin ma talle küll anatoomiat nii inimese kui ka kasside peal, kuid ta oleks nagu õhust haaranud sõnad, mida ma pole spetsiaalselt õpetanud. Nagu näiteks "nägu" ning "põsk". Need tundusid nii keerulised, kuna nägu hõlmab ju mitmeid teisi osi, mida ma õpetasin eraldi, nagu silm, nina ja suu. Kuid Carmen teab nende sõnade tähendust!

Väga huvitav nähtus minu jaoks on inimese võime nägusid tuvastada. See seletab ära, kuidas lapse aju seletab ära, kus on joonistatud tegelastel silmad, kõrvad ja suu. Ma olen vaadanud koos Carmeniga raamatut, kus on mingid mõmmid ja tegelased, kelle nägu on ju reaalsusega võrreldes moonutatud, kuid sellegipoolest armsaks loodud. Ning hoolimata reaalsuskaugusest tuvastab laps ära kõik näo elemendid.

Kusjuures spaas juhtus midagi tõsiselt naljakat. Ma möödusin Carmeniga mingist aparaadist, millega vist põrandat pühitakse. Ma ei tea, mis masin see on, ning pole kursis selle täieliku tööpõhimõttega. Igatahes möödudes näitas Carmen sellele näpuga ning hüüdis "kiisu"!

Esialgu hakkasin ma naerma, et ta nimetab mingit koristamismasinat kassiks. Talle nii kangesti see "kiisu" meeldis, et oleks tahtnud talle pai teha. Aga kiisu oli liiga suur tavalise kassi kohta, seega kartis Carmen masinale üksinda läheneda. Mõtlesin, et uurin, mis selles masinas kassi meenutab, ning olgem ausad: selle käepideme suudab areneva inimlapse aju edukalt kassinäo alla liigitada. Aju töötab ikka nii, et see leiab mustreid ning ootab nägude tõlgendust. See on ka põhjus, miks on lihtne näha nägusid seal, kus neid pole. 

Võtsin Carmeni sülle ning palusin tal näidata, kus on kassi kõrvad ja silmad. See oli minu jaoks tõsiselt huvitav bioloogiline-psühholoogiline vaatlus, mis seletab inimese aju omapärasid. Naljakas ka! Seletusi on palju – käepide meenutas kassi, Carmeni aju üritab tuvastada tuttavaid objekte, milleks kindlasti on kassid. Lisaks, multikast nähtud kassid erinevad ju ka reaalsusest. Ta seletas edukalt ära, miks see kassi meenutas.

Ma kangesti ootasingi seda aega lapse puhul, kui on võimalik jälgida tema kasvamist ja arengut. Arengupsühholoogia ning arengubioloogia saab praktiliselt mängu võtta ning arvestada ka inimese enda individuaalse arengu ehk ontogeneesiga. Imeline on jälgida ontogeneesi jooksul, millised geenid end sisse-välja lülitavad. Vapustavalt põnev!

Seni on näha, et tegelikult on Carmen küllaltki minu koopia, kuid positiivsema poole pealt on ta saanud kuskilt ka neid omadusi, mis mul kehvad on. Näiteks ma olen suhtlemises laisk ning üldse ei pane inimesi väljas käies tähele – seda aga ei saa öelda Carmeni kohta. Lisaks on ta äärmiselt viisakas. Ta oskab väljas süües tänada teenindajat täpselt siis, kui toit lauda tuuakse!

Lisaks on Carmen hulga julgem minust – tal on tugev nõudlik iseloom. Mina olen selline, kes laseb endast üle sõita ja on muidu möku, kuid Carmen on otsusekindlust täis.

See on ideaalne, kuna olen ise tahtnud neid jooni endas tugevdada koos muude heade omadustega, mis mul on. Nüüd ongi tekkinud koopia minust, kelle nõrgad küljed on asendunud tugevatega, haha! Näiteks loodusehuvi. Titena unistasin loodusteadlaseks saamisest ja planeedi päästmisest. Ning ka Carmenike hindab loodust. Ühel päeval rääkis ta lindudest ja otsustasin talle neid telefonist näidata. Kujutate ette – ta vaatas ära 18minutilise klipi, kus lihtsalt erinevad linnud laulsid! Mõtlesin naljaga, et äkki ta tahab tulevikus ornitoloogiks saada! Mul tuleb ainult parim keskkond luua vajalike geenide avaldumiseks ning annan oma parima, olles lapse juures iga kell, rääkides temaga ning utsitades uudishimu selle maailma kaunite asjade vastu.

Tulles selle juurde tagasi, kui palju Carmen sõnu järgi kordab, siis see on praegu kõige rohkem jälgitav. Eks iga laps ole omamoodi, mõni ongi vaiksem, mõni mitte. Kuid lihtsam on temast aru saada, kui ta midagi järgi kordab. Näiteks teatab, et tahab mahla. Vahva on ka see, kui ta kasse imiteerib ning kurrub!

Tuleks veel suvi ka – siis saab koos lapsega vaadata muru kasvamist või lehtede liikumist ning õpetada talle erinevaid liike. Lapse kasvatamise juures on tohutult hea seegi, et keegi ei vaata imelikult, kui sa põõsas istud ja mingit suvalist asja pikalt uurid. Saad rahumeeli teadlane olla, õpetades samal ajal ka last! Eks teaduse ja mängimise vahe ongi see, et teaduses kirjutad sa kõik üles. Seega, me Carmeniga koos oleme teadlased!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee