Iseenda peremees Marika Korolev, kelle tegelik kutsumus pole teater (1)

Marika Korolev tähistas äsja esimest juubelit. Mõtlesime, et teeme seekord pisut teisiti ja palume armastatud näitlejannal hoopis ise endast loo kirjutada. Mõeldud, tehtud. Autoportree läbi elu olulisemate sündmuste ja õppetundide saigi kirja.

Daam ranitsagaIlmselt kolmandas või neljandas klassis, päev enne 1. septembrit, tuleb emale meelde, et mul on vaja uusi koolijalanõusid. Seame sammud poe poole, kuid kohale jõudes selgub, et midagi peale kõrgekontsaliste teksakingade pole sinna alles jäänud. Ostame siis need.Aktusele jään hiljaks ja järgmistel päevadel alustan teekonda kooli tavapärasest varem. Kontsades koperdamine võtab ikka õige palju aega. Esimest korda tunnen end «daamina», olgugi et vaatepilt võib ise väga koomiline olla – väike tüdruk kõrgetel kontsadel ja ranits seljas.

Päevik ei valetaLeidsin hiljuti kappi koristades oma vana päeviku, milles on mitmeid puudumistõendeid. Minu ema armastas kohutavalt kinos käia. Kuna mul õppimisega kunagi probleeme ei olnud, käisin temaga kaasas. Mis sai ühel 12aastasel selle vastu olla, kui näha peale koolielu ka muud, mis ilmas sündinud on!Nii loen ema käekirjast järgmist: «Vitali lõi Marikat uisuga jalga ja ta ei saa kooli tulla.» «Marika aitas öösel maal vasikat ilmale tuua ja selle tõttu ei saanud õigel ajal voodisse.» «Buss oli liiga täis ja ei mahtunud peale,» ning palju muud.Nii saabki emaga vaadata lugematu arv India ja Vene romantikafilme. Ta oli alati sellest maailmast lummatud. Suur armastus, ilusad inimesed ...