Inimesed

Eesti esimese riigivanema Ants Piibu pojapoeg: „Kahju, et mul vanaisast mälestusi pole.“ 

Silja Paavle, 20. veebruar 2020 06:23
TUNNEB END KODUSELT: Vaatamata sellele, et Erik on sündinud ja suure osa elust elanud võõrsil, tunneb ta end esivanemate maal igati koduselt. Üle Kassitoome paistvas roosas villas elas omal ajal ka tema vanaisa.Foto: Aldo Luud

«Ajaloost tuleb õppida, mitte lõputult heietada, miks ei läinud nii või teisiti,» tõdeb Erik Ants Piip. Eesti esimese riigivanema pojapojal on kahju vaid sellest, et tal pole vanaisast mälestusi.

Erikul (65) ei õnnestunud vanaisa Ants Piipu kunagi oma silmaga näha. Kogu elu Eesti iseseisvuse eest seisnud seitsmenda peaministri ja esimesena riigivanema ametisse nimetatud Antsu vangistas NKVD 1941. aastal mõni päev enne seda, kui rinne Eestisse jõudis. Mees suri veidi rohkem kui aasta hiljem Venemaal vanglas. Õigupoolest, nagu nendib Erik, ei tea keegi täpselt, mis vanaisaga juhtus, sest võimalusi temaga seonduvat Venemaa arhiivides uurida pole olnud. Eriku vanaema Benita, kelle elupäevad lõppesid Rootsis, sai elu jooksul neli-viis kirja ja kõigis neis oli erinev versioon vanaisa saatusest. «Ehk ühel päeval tuleb tõde välja,» loodab pojapoeg.

Alati eesti keelesBenita ja tema poeg, Eriku isa Ants Tõnis, jätsid Nõukogude terrori hirmus oma kodu ning põgenesid Läände. Erik ja temast kolm aastat noorem vend Toomas Henn sündisid Ameerikas.Erik meenutab, et nende kodus räägiti järjekindlalt eesti keelt. «Kui kooli läksin, oli alguses keeruline inglise keeles hakkama saada,» naeratab ta. Tegelikult kõlas nende kodus lisaks ka saksa keel, mille Erik sai selgeks emalt. Ning kui tema vanemad tahtsid kõnelda nii, et lapsed aru ei saaks, vestlesid nad omavahel rootsi keeles.Eriku ja tema pere tegemised on mehe peale Ameerika elama viinud ka Bermudale ja Austraaliasse ehk ta on suurema osa elust tegutsenud ingliskeelses maailmas. Sestap pole imestada, et kui ta 1993. aastal pärast Eesti taasiseseisvumist esiisade maale jõudis, oli eesti keel veidi roostetanud. Tasapisi hakkas kõik meelde tulema. «Isaga proovisin alati eesti keeles rääkida – see oli tema jaoks tähtis,» tõdeb Erik. Ta on pärast okeanograafist isa surma kuulnud, et isa olla iga kord Chicago Eesti maja külastades teistele rahvuskaaslastele rõõmustades kiidelnud poja eesti keele oskusega. «Eks eesti keel aitas meil eestlust edasi kanda,» mõistab Erik teda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee