Helen KõppFoto: Stanislav Moškov
Blogid
15. veebruar 2020, 12:02

HELENI BEEBIBLOGI | Naudin koos Carmeniga spaamõnusid: seekord ei küsitudki, kas ma olen 1966. aastal sündinud (14)

Tervitan spaast! See on Carmeni elu jooksul juba viies kord, kui tulen temaga mõnda spaapaketti nautima. Mul endal on täiega vaja mõne aja tagant väikest puhkust kogu kehale. Eriti kui Carmen sündis ja kiiresti palju juurde võttis, siis tõusis teda tassides pinge seljas nii suureks – ent massaažil, spaal ja puhkamisel on võimu aidata kehal end veidigi paremini tunda. Võrreldes varasema ajaga on nüüd juba tohutult vahva koos Carmeniga spaas olla!

Aasta tagasi jäi mul spaahotellist naljakas mälestus arsti vastuvõtust. Läksime emaga koos spaahotellis arsti kabinetti, et ta saaks meile mitmeks päevaks protseduurid määrata.

Arst võttis kõigepealt minu ette ja küsis mu nime.

“Helen,” tutvustasin ennast.

“Kuidas?” uuris arst.

“Helen,” kordasin kõlavalt oma nime.

“Mis nimi ongi?” uuris arst uuesti.

“He-len!” karjusin.

“Kuidas su nimi ongi?” ütles arst pead raputades.

“Helen!!!” hüüdsin lootusetult.

“Kirjuta oma eesnimi siia paberile,” teatas arst minu õnneks, sest ma ei tahtnud enam sada korda oma nime karjuda.

“Nii, sa oled siis sündinud 1966,” teatas arst tähtsalt.

“Ei, ma olen 1991 sündinud,” parandasin ma selle väikese vea.

“1966, jah?” Uuris arst uuesti.

“Ei, ma olen aastal 1991 sündinud,” vastasin uuesti, mõistes, et tal on arvutis ees vale inimese andmed.

“11.09.1966 oled ju sündinud?” luges arst arvutist veerides ette.

“Ei, 1991,” vastasin uuesti, mõeldes, kas ma tõesti näen mitu aastat oma emast vanem välja.

“1966 ei olegi sündinud?” uuris arst üllatunult.

“Ei ole,” teatasin kogu kehakeelt mängu võttes.

“Nii et ei olegi 11.09.1966?”

“Ei.”

“Aga kes siis on 1966 sündinud?” uuris arst lootusrikkalt.

“Haha, mitte keegi meie perekonnast,” vastasin naerdes, lootes, et arst saab siiski õiged andmed arvutis ette.

“Ahah. Nii, mis protseduurid sulle paneme… on sul köha, nohu?” uuris arst õnneks järgmisi asju. Vaatasin kella ning nägin, et juba kümme minutit oli kulunud minu nime ja sünniaja väljaselgitamiseks.

“Praegu jah on kurk valus ja nohu, nii et hea oleks inhalatsiooniprotseduur.”

“Ahah, et ei ole. Nii et allergiad on jah? Allergiline nohu?” vastas arst.

“Eee… ei, mul pole allergiaid.”

“Aa, ei ole,” kuulis ta seekord põhimõtteliselt õigesti. “Kuidas sul vererõhk on?”

“Vist korras,” vastasin õlgu kehitades.

“Ah, et kõrge?” tundis arst muret. “Siis mõõdame ära kohe, tule istu siia.” 

Igatahes saime kõik protseduurid paika ja vererõhk oli mul korras.

See kõik juhtus üle aasta tagasi. Mäletan, kuidas tookord oli beebiga nii keeruline ja meeletult kurnav. Samas spaaosas ujuda meeldis talle juba siis. Mäletan, kuidas ta pelgas lastebasseinis olevat purskkaevu. Aga magamisega oli hull lugu küll.

Seekord hotellituppa jõudes aga selgus, et Carmenil on auguga voodi – ta saab sinna ise sisse ronida. Ta hakkas seda meeletult fännima, ronis oma kaisuloomadega sisse ja välja. Just ühel päeval ronis ta lõunauinaku ajal ise voodisse ning teatas "tuttu"! Wow! Haha, ma unistasin lapsest, kes tahab ise magama minna! Muidugi ma pean ikkagi tal viis minutit silmi kinni hoidma, et ta lõunaunne jääks, aga see on nii naeruväärselt lihtne selle kõrval, mida ma aasta tagasi üle elasin – siis ta ei maganudki päeval ju! Appi, kui tänulik ma olen, et mul nüüd selline äge laps on! 

Tol ajal oli temaga väga raske ka ujumas käia, kuna ta ei lubanud ennast beebide vannis pesta. Mu selg ja käed surid teda pidevalt ringi tassides. Pesin teda endaga koos duši all. Nüüd aga istub ta rõõmsalt vannis ja tahab, et ma talle dušist vett peale laseksin, kui ta imiteerib peapesu. Superlahe!

Saunas meeldib talle ka käia ja ta teab sõnu "kuum, saun, vesi" ja muid vajalikke, mille abil saan täpsemat infot, kuidas ta end tunneb. Nojah, eks enamasti tuleb selles osas, kuidas nii väike laps end tunneb, siiski pigem enda teadmisi kasutada. Eriti, kui tal on jonnihetk.

Kusjuures eile duširuumis olles otsustas Carmen veidi jonnida. Selle üle, et panin ta korraks põrandale seisma, et iseennast kuivatada. Õnneks on siin palju jutukaid soomlasi ning üks mutike teatas Carmenile tähtsalt "älä itke". Mul oli täitsa hea meel, kuna minu sõnad tol hetkel Carmenile ei mõjunud, aga võõra öeldu peale surus ta kohe viisakalt jonni maha. Ma ei tea, kas teiste lastega on ka nii, aga oma emaga vingub Carmen kõige rohkem. Võõrastega on ta kukupai.

Kusjuures soomlased fännivad Carmenit. Nad tulevad temaga pidevalt rääkima. Ma ei teadnudki, et Carmen mõjub teistele nii armsana. Aga eks ta ole vahva laps küll – jookseb, hullab, naerab ja kilkab.

Megalihtne on see, et Carmen õpib nii kiiresti ning läheb sinna, kuhu vaja. Näiteks kutsub ta ise lifti ning siis vajutab selle korruse nuppu, kuhu meil vaja minna on (mina pean teda küll tõstma, nupud on veel natuke liiga kõrgel). Ehk siis ta õpib siin numbreid. Liigub ta kas paremale või vasakule, nagu ma palun. Sööma minnes tahab ta käsi desinfitseerida. Ma olen ammu juba avastanud tohutult hea nipi sellises vanuses laste kasvatamise puhul. Kui esitada lapsele piisaval hulgal palveid, siis hoiab see tema meeli tegevuses ning endal on lihtsam. Analoogiaks võib tuua Simsi-mängus järjest käskude andmist, haha. Pidevalt valvad, et lapsel tegevused ees oleksid. Nende abil ta õpib ka. Näiteks annad käsu: kutsume lifti. Seejärel laps ootab väga õnnelikult lifti ning ma saan näidata talle tabloolt numbreid, mis näitavad seda korrust, kus parasjagu lift viibib. Number kolm tablool meenutab e-tähte ning ta täna arvas, et see on E.

Hotelli restorani sööma minnes tuleb kõigepealt endale ja lapsele taldrikutäis toitu kahmata. Aasta tagasi oli see meeletult raske, sest ühes kaenlas oli raske beebi, teises käes taldrik ning püüa siis endale toitu võtta. Nüüd aga ripub Carmen mul jala küljes või jookseb minu lähedal õnnelikult ringi. Kui ma kodus süüa teen, siis ta pillib mul jala küljes ja hüüab "sülle-sülle". Seetõttu on hotellis lihtsam olla juba söömise tõttu. Kaks kätt vabad! Ning kui toit on võetud, ütlen Carmenile, et ta otsiks meie laua üles. Uus palve hoiab lapse erksana ning teda on lihtsam valvata.

Eriti hea on see, et Carmen ei taha nende sõbralike soomlaste tõttu minust kaugele joosta ka. Ning teine hea asi ongi see, et ta saab piisavalt tähelepanu ega pea kogu aeg süles olema. Kui ta minuga kahekesi kodus on, siis ma ei saa sammugi üksi kuhugi minna – ta lihtsalt peab süles olema.

Muidugi korraldab ta aeg-ajalt mürglit ka. Ühel päeval ta ei olnud nõus söömiseks lastetooli istuma. Tal on see "ei taha" periood, kui ta võitleb elu eest oma õiguse eest midagi mitte tahta. Ma olen harjunud ja tean tema käitumisi une pealt ette. Nii ma surusingi kõigest kõrist kisava vingerdava lapse söögitooli ning andsin esimese ampsu. Seejärel Carmen avastas, et ta ikkagi tahab süüa, kohe väga tahab. Seda janti vaatasid tookord pealt soome mammid, kes heldinult naersid nii armsa lapse üle ning pühkisid silmanurgast pisaraid. 

Kusjuures mõned inimesed arvavad spaahotellis, et mu ema on hoopis Carmeni ema. Ma näen vist nii noor välja ja paistan olevat õde oma lapsele. 

Spaahotellis olen juba mitmendat korda sellepärast, et minu jaoks on selline puhkus soojamaareisi asemel. Spaas on ka hästi sõbralikud töötajad, kes tulevad probleemide korral vastu ning aitavad nõu ja jõuga. Ja väga toredad külalised!