Näitleja Terje Pennie: „Kui sa annad elus alla, siis ei saagi seda, mida tahad.“

„Nali on selles, et võid teha teatris ei tea kui uhkeid rolle, aga kui lähed poodi, siis küsib ikka keegi: „Noh, kas Ahvenal on kodus kõht tühi?“ või „Kas Ahven sööb kohe nii palju või?“ või „Kuidas teil läheb selle Ahvenaga?“,“ naerab Ugala teatri näitleja Terje Pennie (60), kes sarja „Õnne 13“ vaatajate jaoks jääb Ainoks. Ilmselt alatiseks. Tühja sellest, et viimased paar aastat pole ta Ainona ekraanile ilmunudki. „Selle publiku jaoks, kes teatris ei käi, olen Õnne-Aino – televisioon on ikka kõikvõimas!“

Õnne-Aino on Terjele küll kindlalt külge kleepunud, aga see ei näi reibast näitlejannat heidutavat. Pigem muretseb ta selle üle, et Ugala teatri lavastust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ vaatama juhtudes saab „Õnne 13“ publik oma armsa Ainoga kohtudes vapustatud. „See võib neile suur pettumus olla, sest seal on mul roll, kus tohutult ropendan,“ muigab Terje, kelle kehastatud rõõmsa ropendaja keeles kõlavad viisakalt üksnes sidesõnad. „Selline on lihtsalt minu tegelase kõnemaneer, ta räägibki nii ning see võib vaatajale olla tohutu šokk! Nagu seekord, kui üks vaataja läks pärast etendust valvelauda ja kurtis, et on pettunud Luule Komissarovis: „Ta teeb nii toreda rolli „Õnne 13s“, aga mõtle, praegu ta ropendas laval!“ Mis siis veel minu puhul öeldaks?!“

Seni pole publik Terje ropu suu kohta häälekaid kaebusi esitanud ja sestap on tal põhjust kergendustundega õhata: „Las ma parem jäädagi nende jaoks leebeks Õnne-Ainoks! Nii on paremgi.“ Tolles lauses on suuremeelsust, kui arvestada, et nüüdseks on Terje näitlejatööd teinud 35 aastat järjest. Õnne tänava Aino Järviku kehastamine mõjub säherdusel ajaskaalal kui komakoht, et mitte öelda kübemeke.