Inimesed

Vähki surnud tüdruku isa: „Lapse kaotanud vanema elus ei tule enam kunagi hetke, kus kõik on hästi.“ 

Silja Paavle, 14. veebruar 2020 06:48
Foto: Picasa

«Mitte keegi, kes on kaotanud oma lapse, pole sama inimene, kes enne,» ohkab Madis, kelle 16aastane tütar suri verevähi tõttu.

«Esialgu oli väga raske elu mõtet leida. Kuid ka nüüd, kolm ja pool aastat hiljem, on hetki, kus on raske leida motivatsiooni ükskõik mille tegemiseks. Leinaga kaasneb depressioon, sellega elada pole lihtne,» sõnab Madis (50). Ta viitab teadlaste uuringutele, mille kohaselt on lapse kaotuse üle elanud vanemate aju võrreldav sõjaveteranide omaga – posttraumaatiline stress on ajuröntgenilt nähtav. «Äkki tekkivad mälupildid, ängistavad unenäod, probleemid lähimäluga, depressioon, närviline olek ja empaatiaskaala muutumine, tühiasjade üle virisejatega suhtlemiseks puudub kannatus,» loetleb ta.

Perearst ei reageerinudIsabelli kannatuste rada sai alguse 2015. aasta oktoobris. Väsimus ja suur unevajadus on tavaline teismeliste probleem, sestap vanemad kohe ei reageerinud. Sagedased külmetushaigused ja igahommikune iiveldus viis Rootsis Uppsalas elava Isabelli perearstile muret kurtma. Arst arvas, et probleem on kõhus, ja saatis tüdruku minema ühtki proovi tegemata. Mõne nädala pärast tundis Isabell end väga halvasti. Õnneks jõudis ema temaga erakorralise meditsiini osakonda enne, kui Isabell kokku kukkus. Raskustega võetud vereproov näitas, et vere hemoglobiinisisaldus, mis peaks olema 120–150 g/l, oli vaid 52. Lapsepõlves saadud halbade kogemuste tõttu nõelu ja süste vihkav Isabell oli ühtäkki täis nõelu ja juhtmeid ning teel laste onkoloogia osakonda. Seal tehti talle vereülekandeid ja võeti seljaüdiproov.3. novembri hommikul sai Madis kõne Rootsist: «Tütrel on verevähk, akuutne müeloidne leukeemia.» Leukeemiaid on mitut tüüpi, laste seas tavalisemast akuutsest lümfoidsest leukeemiast paranemise võimalus on hea, akuutse müeloidse leukeemia puhul aga tunduvalt kehvem. Vähirakud moodustasid sel hetkel juba 85% Isabelli seljaüdist.Madis sõitis kohe Rootsi, palatis avanev vaatepilt oli kohutav: tilgutid, aparaadid ja tütar, kes vaevalt voodist püsti sai. Algas agressiivne keemiaravi. «Kes pole ise üle elanud või haige kõrval olnud, ei oska seda päriselt ette kujutada,» sõnab mees. On üldteada, et vähiravi viib juuksed ja tekitab halva enesetunde. «Juuksed on kõige väiksem probleem isegi siis, kui oled 16aastane tüdruk. Kaotada küüned ja limaskestad on jubedam. See on valus, tekitab eluohtlikku veremürgitust ja väga kõrget palaviku,» märgib Madis. Pool aastat elas Isabell haiglas, seal peeti nii tema 16. sünnipäeva, jõulud kui ka aastavahetus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee